Kui 2022. aastal algas täiemahuline sissetung, siis sai Shuster ainulaadse loa viibida Kiievis presidendi administratsiooni hoones. Ta töötas seal kuude kaupa presidendi meeskonna seas, kogudes materjali raamatu jaoks. Nii sai sündida “Šõumees”.
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
8. aprilli hommikul jõudis Kiievisse erirong, mis tõi sinna Zelenskõi ühe kõige mõjukama liitlase, Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni. Enne kui ta Zelenskõiga kohtuma viidi, sõidutas soomustatud autode konvoi von der Leyeni Butšasse, et ta saaks näha sealseid kuritööpaiku. Sel päeval sadas nii kõvasti, et Andrease kiriku õuele otse ühishaua kõrvale oli püsti aetud plastist varjualune. Kui Euroopa Liidu esindajad ajakirjanike ja ihukaitsjate saatel sinna jõudsid, ei oodanud von der Leyen nähtavasti, et laibad on endiselt alles. Ta ahhetas, kui neid nägi: rohkem kui tosin musta laibakotti reas mudasel pinnasel. Ta läks näost valgeks ja asetas oma hapra käe kuulivesti rinnale. Isa Andri viis ta seejärel kirikusse, et lahkunute mälestuseks küünal süüdata. Peagi suundus delegatsioon edasi Kiievisse, presidendi hoonesse, kuhu Zelenskõi abid olid ajakirjanikud pressikonverentsile kutsunud. Ma saabusin sinna pärastlõunal ja avastasin, et mõnikümmend ajakirjanikku seisis kobaras harjumuspärases kohtumispaigas, tuletõrjehoone varikatuse all, oodates mikrobusse, mis meid turvakordonist läbi toimetaksid. Kõige rohkem ajakirjanikke oli tulnud Saksamaalt, von der Leyeni kodumaalt, kus ta oli olnud kaitseminister, enne kui temast sai Euroopa Liidu kõrgeim ametiisik. Kontrollpunktis seisid sõdurid vihma käes ja jälgisid meid, püssid õlal, minnes iga natukese aja tagant varju väikesesse telgiriidest ja tuhaplokkidest ehitatud osmikusse. Kuuendal sõjanädalal nägid need rajatised endiselt välja sellised, nagu need oleksid valmistatud ehitusplatsilt kätte juhtunud materjalist. Bussid tulid meile järele ja viisid meid läbi kitsa tunneli siseõuele, kus samuti oli näha sõdureid. Üks oli koos oma granaadiheitjaga maskeeritud tulepositsioonil, mis asus ühe puu madalate oksaharude vahel. Hoovil polnud näha militaarsõidukeid, ainult paar autot olid pargitud tagumise sissepääsu juurde, kus saksa lambakoer meie kotid läbi nuuskis, et lõhkeaineid avastada. Metallidetektorite juures pidime ära andma oma nutitelefonid, sülearvutid ja muud seadmed. Suur kobar telefonisignaale, mis kõik on aktiivsed samal ajal, aitaks vaenlase luure droonil kokkusaamise täpsed koordinaadid kindlaks teha. „Ja siis, pauhh,“ selgitas üks valvur, näidates käega raketi trajektoori.
Simon Shuster “Šõumees”
Sisevaade sõjale, mis raputas maailma ja tegi Volodõmõr Zelenskõist liidri.
Ajakirja Time korrespondent Simon Shuster on loonud monumentaalse ülevaate Volodõmõr Zelenskõi elust koomikuna ja tööst Ukraina presidendina. Tuginedes kümnetele intervjuudele president Zelenskõiga, samuti tema abikaasaga, sõprade ja vaenlastega, nõunike, ministrite ja väejuhtidega, jutustab Shuster raamatus “Šõumees” intiimse ja paljastava loo sellest, kuidas rahva naerutajast sai sõjakangelane ja vastupanu sümbol.
