Aiapidaja tegemisi iseloomustavad nüüd sellised emotsionaalsed ja mitmetähenduslikud hüüatused nagu ohhh, ah, oi ja ai. Mõni pikem imestust ja imetlust väljendav sõna, näiteks appi, issaristikene, eivõiolla ning etskae võib nende vahele lipsata, kuid pigem harva.
Aiaomaniku sisemonoloog on ühel kenal aprillipäeval umbes selline:
Oi, riisumisest villid pihus ja selg suisa kange, ai-ai-ai! Muld na kuiv, vihma oleks vaja … Issaristikene, vihma, ma ütlesin, mitte rahet!
Ja teisel päeval: Etskae, kollane liblikas, oi, teine veel ja eivõiolla, kolmaski! Ooih, kes see siin karukellade ja lumeroosi vahel on? Oot-oot, mis sibulad siia sügisel saidki? Puškiiniad? Appi, mitte ei meenu! Siis korraga plahvatab: aahhh, puškiiniad said ju forsüütia alla! Jne, jne …
Aprill võtab aednikel sõnad suust, kuid peale selle ajab see naljanina nad peast ka puha segi. Miks muidu naaseb liimpüünist ostma läinud aiaomanik poest koos uue labida, täisõies fuksiaampli ja kolme põõsaga?! Teades suurepäraselt, et fuksia jaoks on õues veel külm ja kolme põõsa tarvis pole kindlasti kohta …
Kuna sarnane aprillinali juhtub ikka ja jälle ka kõige kogenumatega (ausõna, ka pool sajandit aeda pidanud inimesed ei pääse!), peab sel mingi sügavam mõte olema. Vahest on tegu kevadise kaitsesüstiga üleliigse aia-agaruse vastu?
Aeg ja aed aitavad küll pikapeale meelerahu taastada, kuid kõigepealt tuleb võtta vana hea labidas (või siis see äsja soetatud uus) ning põõsastele koht leida …
Tegutse toas!
Jätka toataimede kevadist korrastamist. Mõistagi ei saa kõikidele ühtviisi läheneda – draakonipuu ja juudihabe on küll mõlemad toataimed, kuid hoolduse mõttes kaks täiesti eri äärmust. Teadmine, mida üks või teine taim täpselt tahab, on nõuandekirjanduse või internetikliki kaugusel – otsi ja sa leiad!
Minu tubaste taimede kevadhooldus on regulaarne ning minimaalne. Aeglase kasvuga kuivalembestel taimedel nagu draakoni- ja kummipuu eemaldan potist pealmise mullakihi ja lisan uue. Kummipuule lisan mulla sisse ka peotäie biohuumust, et lehed kenasti läigiks. Ümber istutan neid 4–5 aasta tagant või veelgi harvem.
Oma armsatele varjukannikestele lisan samuti pisut uut mulda
ning torkan potti ka õitsvatele toataimedele mõeldud väetisepulga.
Rohtseid taimi nagu juudihabe, verilehik ja tups-rohtliilia lõikan tagasi, et nad muutuks kompaktsemaks, lopsakamaks ja tihedamaks. Ümber istutan neid 2–3 aasta tagant, vahepealsetel aastatel lisan lihtsalt natuke uut mulda ning kevadiseks kosutuseks ka väetisepulga või paar. Lõikusjääkidest teen pistikuid või panen võrsed vette ning jagan need hiljem, kui juured all, rohevahetuse käigus laiali.
Toataimede kevadkorrastuse käigus tasub mõelda, on’s kõik olemasolevad taimed tõesti hingele armsad? Näiteks ilmusid mõne aasta eest lühikese aja jooksul meie koju kolm suurelehelist ja üks väikeste lehtedega monstera. Väikeste lehtedega isend on võrratu, kuid need suured! Nemad oleks me toad muutnud läbipaistmatuks džungliks, kui vaid volilt vohada võinuks! Püüdsin nende kasvuindu ohjeldada ja lõikasin järjest oksajuppe ning lehti vaasi, kus kõik – nii üllatav kui see ka on – kiirelt juured alla võtsid. Lõpuks otsustasin, et kuigi suured monsterad meie valgusküllast maja jõuliselt armastasid, siis minu hingesugulasi neist ei saa, ning jagasin laiali nii uued kui vanad taimed.
Olgu igaühel neist uues kodus hea!
Lõika aknalaual talvitunud pelargoonid ja fuksiad tagasi kolmanda-neljanda lehe peale. Kui taimed talvitusid jahedas ruumis, too nad tuppa sooja ja valguse kätte. Kasta neid nüüd tihedamini ja väeta kevadise lilleväetise või huumuseveega.
Istuta pottidesse daalia- ja kannamugulad, amplisse suvelillede noortaimed.
Külva ettekasvatamiseks köögivilju, maitsetaimi ja suvelilli ning lisa kindlasti juurde nimesildid, et külvid segi ei läheks.
Õue, kasvuhoonesse ja aiamaale!
Kui õues on maa tahenenud, riisu muru talveprahist puhtaks. Vajaduse korral paranda vana muru ja külva uut. Anna murule väetist ja kui liiga pikalt kuiva peab, siis kasta vähemalt seda osa, mis on kõige enam päikese käes. Väga hästi ergutab muru tärkamist aeraatoriga üle käimine, kuid spetsiaalse tööriista puudumisel võib lihtsalt hargiga murusse auke teha.
Talvel külmaga üles kerkinud taimed, näiteks helmikpöörised, suru ettevaatlikult tagasi mulda ja kasta, et juured mullaga uuesti kontakti saaks.
Kui kasutasid talvekatteid, siis eemalda need alles pärast maapinna täielikku sulamist. Tee seda pilves ilmaga, et kattest vabanenud taimed saaks uute valgusoludega pisut kohaneda. Lõika kahjustatud oksad ära. Toesta roniroosid kohe ja vaata, et ka teistel ronijatel (nt elulõngadel) oleksid toed olemas. Taimede elustamiseks kobesta ümbritsev muld ja kasta neid leige veega.
Vajalikud istutustööd aias võta ette sellises järjekorras: kõigepealt paljasjuursed, siis mullapalliga ning lõpuks konteinertaimed. Viimaseid võib istutada kasvõi jõululaupäeval, kui vaid labidas mulda läheb.
Kui märtsis ei jõudnud igihaljaid ja heitlehiseid puid-põõsaid pügada, tee seda nüüd. Loe märtsi peatükist keda ja kuidas.
Tõrju tigusid – need ilmuvad välja kohe, kui ilmad on soojemad. Kõige lihtsam viis on teod kokku korjata ja füüsiliselt hävitada.
Kinnita viljapuude tüvede ümber liimivööd, et sipelgad ei pääseks puude otsa lehetäikarju kasvatama ning ka igasuguste muude kahjursatikate (täid, vaksikud, kärsakad jt) tegevus oleks pärsitud.
Riputa kasvuhoonesse liimpüünised, et kinni püüda talveunest ärganud karilased ja teised lendavad tülitekitajad, enne kui nad hoogsalt paljunema hakkavad. Kui märtsis kasvuhoonet koristada ja pesta ei jõudnud, võta see töö ruttu ette.
Külva kasvuhoonesse uus ports spinatit, redist, aedsalatit, rukolat, tilli. Nii jagub värsket kraami kauemaks. Ka peenrale võib juba redist, porgandit, hernest, salatit, spinatit ja tilli külvata, kui katad külvid kattelooriga.
Valmista ette köögiviljamaa, kasvuhoone ja/või istutuskastid ning -potid. Kata mullapind musta kile või peenravaibaga, et muld kiiremini soojeneks. Saab rutem külvata ja istutada! +maitseainepotiga, taustal kulumuru
Kui tahad varem rabarberit ja murulauku saada, kata need kuu algul mitmekordse kattelooriga. Rabarberile võid lausa kõrge poti, millel auk põhjas, tagurpidi peale keerata. Inglismaa rabarberikasvatajad on ammu avastanud, et rabarberit kiire kasvu perioodil varjutades on see õrnem, magusam ja hõrgum. Põhjus lihtne – vähene valgus ei lase taimel toota mõru maitset andvat klorofülli. Samuti ei kasvata kaetud taim varre otsa võimast lehte, vaid õige tillukese lehenutsu. Kõigest väest poti põhjas olevast väiksest august kumava päikese poole sirutudes jäävad varred peeneks ja pehmeks ega muutu tugevalt kiuliseks nagu avamaal. See meretagune nipp on tegelikult ammu unustatud vana aednikutarkus, mida soovitasid mitmed eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel Eestis ilmunud aianduse käsiraamatud.
Põlvamaa Südamete aia perenaine Anneli kasvatab juba aastaid rabarberit spetsiaalsete varjutamiseks mõeldud savitünnide all ning kinnitab, et on ikka paremad küll. Kui talle külla juhtute, uurige lähemalt mis, miks ja kuidas.
Nopi salatiks tärkavat rohelist – naati, nurmenukku, võililli, oblikaid, nõgeseid ja muid söögiks kõlblikke taimehakatisi.
Jaga suve teises pooles või sügisel õitsevaid püsikuid. Enamasti annavad taimed ise märku, et vajavad uuendamist, õitsedes üha vähem. Kui aga märkad, et floksi või astilbe puhmas on seest suisa tühjaks jäänud ning elu on vaid puhmiku servades, on viimane aeg taim välja kaevata ning kõige elujõulisemad osad ümber istutada.
Juba mõne kuu pärast on noorendatud taim uues värskuses aeda ehtimas! Praegu on hea aeg jagada ka neid püsikuid, kes loomu poolest hilised ärkajad, nt hostasid. Hostade lehed on õrnad ja kui need end juba lahti on kerinud, ei õnnestu puhmiku jagamine ilma lehti vigastamata kuidagi.
Istuta õuepottidesse sarvkannikesi, võõrasemasid, lumeroose ja teisi külmakindlaid kevadlilli. Näiteks rõõmsavärvilisi pärdiklilli, kes taluvad kevadist jahedust sama vapralt kui sarvkannikesed. Kui taimed tunduvad liiga väikesed, torka nende vahele urbadega okste kimpe, mõni tore skulptuur või jändrik oks ning tõsta kogu toredus sellisesse kohta, kus see kõige enam silma rõõmustab.
Siire Vanaselja, Lia Virkus “Aias sajab saia”
Elustiiliraamatu „Aias sajab saia“ autorid Lia Virkus ja Siire Vanaselja viivad lugeja tervet aastat hõlmavale aiaringile, märkama selle rõõme ja võimalusi nii kaunil maikuul kui nukras novembris.
Kui toiduvõlurist Lia ja loova loomuga rohenäpust Siire kokku liita ning laiali lahutada, saaks ilmselt kaks keskmist kokka-aiahoolikut.
Õnneks pole säärane tehe võimalik ning nii on mõlemad autorid saanud raamatusse panna oma parimad teadmised ja isiklikud kogemused.
Siire on enda meelest maailma kõige laisem aednik, ometi on tema lumest lumeni õitsev aed mõne külalise arvates liigagi korras. Raamatus jagabki ta kuust kuusse praktilisi näpunäiteid, kuidas ta seda teeb, ja innustab lugejaid loovaid lahendusi otsima. Ikka selleks, et aiarõõm ei kaoks.
Lia pakub retsepte ning nippe, kuidas kõik see hea ja parem, mis meie aedades ja aiaservades kasvab, toiduks saab. Tooraineid jagub kapsast ja karulaugust sireliõite ja suvikõrvitsani! On vana head köögiklassikat ja retsepte, mis üllatavad ning panevad nii mõndagi taime teise pilguga vaatama. Proovige kasvõi võilillemett ja pojengivett!
