Kohe-kohe on ilmumas raamat „Anett Kontaveit. Võitlejahing“ sinu karjäärist tennises. Kas sulle endale meeldib ka lugeda tennisistide ja teiste sportlaste elulugusid?
Kunagi lugesin Roger Federeri elulugu, mis oli väga hea. Olen lugenud ka Andre Agassi elulooraamatut, need on omavahel natuke erinevad – Agassil on rohkem paljastusi. Federer rääkis palju sellest, kuidas ta nooremana peksis reketit ja näitas emotsioone rohkem välja, ning kuidas temast sai rahulik ja vaoshoitud mängija. Minu meelest oli see hästi põnev. Elu tennisememuaarides on minu jaoks nii tuttav, see oli 20 aastat mu argipäev.
Mis sulle praegu põnevust pakub?
Mul on kahekuune beebi, mis tähendab, et sel aastal olen lugenud beebide „kasutamisõpikuid“ (naerab). Lõpetan kevadel bakalaureuseõppe psühholoogias, seega on mul väga palju vaja lugeda kooli jaoks. Kuna ma ei õpi statsionaaris, vaid üle veebi, siis loengute asemel saame ekstra palju lugemist.
Paljud loodavad, et lapsevanemaks saades saab ka ilma raamatuteta hakkama…
Ma ei ole „puusalt tulistaja“ tüüpi inimene. Mulle meeldib teada enne, kui millegagi tegelema hakkan. Mulle meeldib ennast kurssi viia ja uurida, lugeda nende asjade kohta. Mulle väga meeldis Emily Osteri „Expecting Better“ raseduse kohta. Kuna sõbrad, arstid ja veebilehed annavad väga vastandlikku infot, kuidas on erinevaid asju õige raseduse ajal teha, võttis Oster ette müüdid ja uuris teaduslikult välja, milline nõuanne erinevatest vastukäivatest on õige. Selliseid raamatuid võiks paljudel teemadel rohkem olla, kus on kokku koondatud kättesaadavad uurimuste tulemused ja tegelik tõde seal taga.
Väga paljud on mulle soovitanud lugeda Philippa Perry teost „Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda (ja mille lugemise eest su lapsed sind tänavad)“ ja just sain ka Becky Vieira „Esimene aasta emana“.
Kas oma kahekuusele pojale oled ka juba raamatuid lugenud?
Praegu jutustame Leoniga niisama, aga tean, kui oluline lapse ajule on ettelugemine. Saime kingiks Julius Oro legendaarse lasteraamatu „Muna“ ja kindlasti võtame selle varsti ette!
Sinu sportlaskarjääri ajal jäi mulje, et sul olid igal pool alati raamatud kaasas?
Jah! Raskema treenimise töö ja ettevalmistuse tegime ära tavaliselt Eestis, ning turniiride ajal küll harjutasin ja võistlesin igal pool maailmas, aga õhtuti pidi keha puhkama ja taastuma. Siis olid raamatud alati seltsiks. Mind huvitasid erinevad eneseabiraamatud, aga vahel, kui mängupingeid ja vaimset kurnatust oli liiga palju, läks palju paremini peale ilukirjandus, mis pakkus võimaluse mõttes kaugele minna ja millelegi muule keskenduda. Näiteks olen väga nautinud Murakami teoseid.
Kas oled raamatute kinkija?
Jaa, aga mulle tundub, et paljud loevad tänapäeval audioraamatuid, siis ma enam nii palju ei kingi paberraamatuid kui varem. Mulle väga meeldib, et raamatuid saab katsuda ja sirvida, käes hoida. Alati kandsin endaga kaasas pakse paberraamatuid, ükskõik kui raskeks need mu pagasi ja seljakoti lennujaamas tegid. Proovisin kunagi e-lugerit, aga ma ei suutnud seda kätte võtta, et lugema hakata, mulle tundus nii palju mõnusam paberraamatut hoida. Ka audioraamatute harjumust mul ei ole. Paber aitab keskenduda, käesoleva tegevuse juures hoida. Mulle meeldib paberraamatu puhul, et näen lugedes, palju lõpuni on, saab sirvida, ja lõpus on lõpetatuse tunne. Lugeriga ei teki tunnet, et raamat on läbi, saan selle kõrvale panna ja uue ette võtta. E-raamat ei saa kunagi läbi, uus on sama seadme sees alati ootel!
Raamat, mida soovitad jõuludeks kinkida?
Minu raamat! (naerab.) Aga tegelikult ka. Ma usun, et iga inimene leiab midagi kaasa sellest teekonnast, mida ma läbi tegin tennisega – inspiratsiooni midagi väljakutsuvat ette võtma, ennast ületama. Edasi püüdlema, kui ka kohe tulemusi ei näe. Ma usun, et see kehtib igasuguse töö puhul või elus iga asjaga, mida teed.
Milline oli sinu raamatu valmimise protsess?
Raamatu pani paberile kirjanik Eia Uus, seega minu jaoks oli raamatu valmimise protsess kindlasti lihtsam kui tema jaoks! Meil oli kohe algusest peale koos väga tore, saime lihtsasti jutule, rääkisin talle oma lugusid ja kuidas mu elu rahvusvahelise tennise karussellil välja nägi, ning kuidas mingid asjad mind tundma panid. Eiaga rääkimine läks minu jaoks väga lihtsalt ja loomulikult, mul oli tore aeg selle raamatu kirjutamise protsessis olla.
Miks otsustasid oma loo raamatuna välja anda?
Väga mitu inimest ütles, et oleks väga tore, kui jääks märk maha mu tervest karjäärist, et kunagi ka ise vaadata ja selle üle uhke olla. Et nüansid saaksid kirja kuni kõik on värskelt meeles. Paljastusi ega skandaale „Võitlejahing“ ei paku, küll aga palju mõtteid, hetki, olukordi, millest ma kusagil mujal ei ole rääkinud. Tipptennisisti elu taga on nii palju, mida ei nähta ja ega ma ei ole olnud ka selline inimene, kes väga tahaks kõiki raskusi kogu aeg jagada. Olen hoidnud enda sees paljut, mis nüüd on kirja saanud.
