Autor: Kaire Uusen
Foto: Kristiin Kõosalu
Kes mäletab Rohelennu eelmist suurt tähelepanu pälvinud krimiromaani „Kes tappis Otto Mülleri?“, millest tehti ka rahvusvahelisele areenile jõudnud teleseriaal, peaks selle uudise üle eriti rõõmustama. Miks nii? Vastus peitub autori sõnul selles, et uus raamat on järg sealt tuttavate, veidi salapäraste uurijate Agnese ja Gabrieli loole, kusjuures tegevus toimub umbes kolm kuud hiljem peale eelmise raamatu lõppu.
„Idee sünniga läks nii, nagu minu puhul ikka: mingitest kildudest ja motiividest hakkas see lõngakera ennast kokku kerima. Võin ausalt öelda, et kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks oli Freddie Mercury laul „Too much love will kill you“, sellele on ka romaani alguses viide ja pealkirigi on temalt laenatud,“ vihjab Rohelend. „Selle laulu sõnad ühel hetkel justkui haakisid ennast pähe kinni: et mida see ikkagi tähendab, kas „liiga suur armastus“ on olemas?“
Autor tunnistab, et kuulas raamatu kirjutamise perioodil seda laulu oma tuhat korda, aga isu täis ei saanud. „Minu jaoks on selles loos sügav sõnum, mis mind ennast tõeliselt kõnetab. Ju vist olen ka ise natuurilt selline inimene, kes kipub emotsionaalset maksimumi ära tooma, olgu siis pluss- või miinuspoolelt: et kui juba, siis kirega, tippu või põhja. Mõistus alati hilineb, saabub südame poolt loodud sündmuspaigale, lööb käsi kokku ja imestab: tõesti? Sa lõid sellise olukorra? Milleks ometi?“
Romaani kirjutamiseks oli vaja kahte aastat
Kuna tegu on krimkaga, siis on loo keskmes loomulikult mõrv. Grupp keskkooliaegseid sõpru kohtub kakskümmend aastat peale viimast ühist pidu, mil üks nende hulgast, Stella-Kai nimeline tüdruk, kaduma läks. Vastuse asemel, mis Stellaga juhtus, on järgmiseks hommikuks veel üks nende hulgast tapetud ja müsteerium kogub hoogu.
Kuna Birk Rohelend on argielus Tallinna Tehnikaülikooli turunduse ja kommunikatsiooni üsna suure osakonna juht, kes peab tegelema saja asjaga, lisaks veel perekondlikud kohustused ja lõputu enesetäiendamine, siis lugeja kindlasti tahab teada, kuidas leidis ta aega ja jõudu uue romaani jaoks?
„Olen täheldanud, et kaks aastat on selline ajalõik, mis minu puhul töötab,“ vastab Pihel. Kiirendada seda protsessi tema sõnul hästi ei saagi, sest teostes kipub olema nii palju detaile, et ühe korraga need pähe ei tekigi. „Viimaste aastate tugev trend, jutustada lugusid paralleelsete narratiivide, aja- ja karakterihüpetega on ka mulle kuidagi loomuomane. Vist on asi selles, et ma lihtsalt ei usu absoluutse tõe olemasolusse: see, mis tegelikult juhtus, on tavaliselt olukord, mis ei saa kunagi kirjeldatud,“ selgitab krimikirjanik.
Reaalsus on Rohelennu sõnul üdini subjektiivne: iga inimene kogeb juhtuvat omamoodi, mälu talletab kogetust ainult fragmendi ja sageli juhtub, et aastate jooksul kirjutab selle viimasegi üle. Inimesed, kes on kunagi olnud koos ja midagi kogenud, võivad mäletada selliseid tükke, millele teise inimese peas ei ole enam mingit ekvivalenti. „Nii tekivad multitõed: sinu lugu ja minu lugu sellest, kes me kunagi olime.“ See on kirjaniku sõnul tohutult huvitav, suur autoripositsiooni eelis: ajas, inimeste sees ja nende kõrval võib autor liikuda ükskõik millises järjekorras ja ülesehituses.
Boheemlase asemel pigem raamatupidaja
„Vahel tunnen Sherlock Holmesiga teatavat hingesugulust: kui mul poleks probleemi, mille kallal mõtiskleda, kukuksin ilmselt oopiumisussi põhja ära. Õnneks annab elu piisavalt materjali, kuklas loovaju kogu aeg talletab ja sünteesib, samal ajal kui ratsionaalaju operatiivülesandeid lahendab. Minus puudub boheemlane, inspiratsioonipuhangutega loomeinimene, pigem olen nagu raamatupidaja, tõstan loovmõtted kenasti ühte kuhjakesse ja vaba hetke saabumisel toimetan nendega süsteemselt ja järjepidevalt. Klassikalisi puhkusi ja nädalavahetusi minu elus ei eksisteeri.“
See pole aga kogu saladus, sest kirjanik märgib, et on teadlikult treeninud ennast võimalikult kiiresti kirjutama. „Stsenaariumite kirjutamine – kõikide sarjade peale kokku olen kirjutanud umbes 100 episoodi – on olnud selleks hea treening. Mõtlemine ja komponeerimine käib kuklas, muude protsesside taustal. Kui juba kirjutama hakkan, siis väga harva kustutan või toimetan midagi suures mahus, pigem on tolleks hetkeks jäänud vaid kirjapaneku vaev.“
Üllatuslik avastus
Ehkki kirjanikud on enamjaolt küpsed isiksused, kellel kujuneb aastate jooksul välja ka oma stiil, avastas Rohelend värsket krimilugu kirjutades ka üllatusmomente. „Tuvastasin endas esmakordselt nostalgia. Minu täiskasvanuks saamise hetk juhtus aastatuhande vahetusse, ja seltskond, kes siin mõrvaloo keskmesse satub, on minu eakaaslased. Meie küpsemise hetk oli unikaalne, täpselt enne digiplahvatust ja mobiiltelefone. Meie täiskasvanuks saamises, kus arusaam elust jõudis meieni läbi Hollywoodi filmide ja kohustusliku kirjanduse, oli selline omamoodi armas naiivsus, mida peale meid tulnud YouTube’i ja TikToki noored ilmselt enam kunagi kogeda ei saa. Füüsiliselt, koolihariduslikult olime enda meelest päris tublid, elukogemuselt ja infoväljalt aga valged lehed. See tagasivaatamine kaotatud naiivsusele on omamoodi magusmõrkjas kogemus,“ selgitab kirjanik.
Lisaks rõhutab autor, et ülesehituselt on tema uus raamat üsna väljakutsuv. „Tegevus kulgeb mööda motiive, ei püsi rangetel ajatelgedel. Rohkem on sissevaadet tegelastesse, nende mõttemaailma. Saame tuttavamaks Agnese ja Gabrieliga, ka nende omavaheline dimensioon muutub. Kui eelmine kord lahendasid uurijad lugu, kus kõikidel oli motiiv, siis seekord pole seda justkui kellelgi.“
Kokkuvõttes tunnistab autor, et püüdleb alati selle poole, et iga uus teos oleks eelmisest parem. „Seni on see nii ka läinud, raamatu ja sarjaga „Kes tappis Otto Mülleri?“ kaasnenud edu, muuhulgas selle linastumine Saksamaal, Jaapanis ja Lõuna-Ameerikas, on olnud mulle endalegi muljetavaldav. Olen enda kõige suurem kriitik ja seetõttu vaatan alati rohkem sissepoole: kas avastasin midagi uut, sain enda jaoks kätte järgmise kvaliteeditaseme, leidsin mõne uue nüansi? Kas koostöö inspireeris mind jätkama? Seni on vastus olnud jaa.“ Lisaks on sügavale juurdunud multireaalsuse mõte igasuguseid erinevaid ideepungasid tekitanud, paljunenud mitmetes suundades. „Olen hakanud kiikama ulme- ja märulifilmide poole: kuna kirjutamine on minu hobi, siis miks mitte lubada endale maksimaalset põnevust?“
Birk Rohelennu uue krimiromaani „Liiga palju armastust“ esitlused toimuvad:
- 22. novembril kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus Tallinnas,
- 1. detsembril kell 17.30 Tasku keskuse Rahva Raamatus Tartus,
- 2. detsembril kell 13.00 Kagukeskuse Rahva Raamatus Võrus,
- 9. detsembril kell 13.00 Centrumi keskuse Rahva Raamatus Viljandis.
Birk Rohelend “Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum”
Kui seltskond klassikaaslasi kakskümmend aastat peale kooli lõpetamist uuesti kokku saab, ei kulge õhtu pelgalt muhedal nostalgiliste meenutuste rajal, vaid lõpeb ühe osalise jaoks surmaga.
Kaks politseiuurijat, tööga karastunud Gabriel Vanem ja nooruke Agnes Maramaa võtavad ette juhtumi, mille juured paiknevad ajas, mil kõik oli veel teistmoodi. Tumedate saladustega silmitsi seistes saab selgeks, et nii mõnedki sügavad tunded on võtnud uue kuju, mis üllatab asjaosalisi endidki.
About the author
