Ma armastan lugeda vanu tõlkeid, eelmise suve lugemise elamus oli Knut Hamsuni „Paan“ ja teine oli Hamsuni „Maa õnnistus“. Vanades tõlgetes on põnev jälgida, kuidas meie keel on muutunud, millises arengus see on. Siia ritta sobib ka suur lemmik Selma Lagerlöfi „Jeruusalemm”. Sellest võib järelduse teha enda kohta, et mulle väga meeldib põhjamaade kirjandus ja ikka meeldib lugedes rännata tagasi olnud aegadesse, mitte tänapäeva.
Kui anda lugemissoovitusi, siis need oleksid järgmised:
Esimeseks panen heatuju raamatu, kui te tõesti vajate turgutust halli argipäeva ja armastate ka ajalugu siis Carl Mothanderi „Kulinaarsed vested”.
Kui soovite põnevust, seiklusi, armastust läbi tormilise 20. sajandi algusaastate, mis põhineb tõsielu sündmustel, siis kindlasti Tania Alexanderi „Lapsepõlv Eestis”, mis räägib Jäneda mõisaproua Mura Benckendorffi tormilistest mälestustest. Selles raamatus on kokkuvõtvalt kogu 20. sajandi esimese poole ajaloo tormid läbi Mura silmade.
Aino Kallas „Mu saatuse maa” suure soome-eesti naiskirjaniku mälestused läbi naise silmade, samuti pilguheit 20. sajandi esimese poole poliitikale ja eraelule Eestis ja Soomes, mis olid Kallase kaks kodumaad.
Theophile von Bodisco „Unustusehõlma vajunud maailmad”. Eessõnas on kirjas ühe Eestimaa daami mälestused. Selles raamatus saab hea ülevaate baltisaksa eluolust Eestimaal kuni selle lõpuni teise maailmasõja puhkedes. Raamat pakub huvi nii ajaloohuvilistele kui ka neile, kes soovivad rohkem teada saada elust mõisates. Eriti Kolga mõis on lähivaates ja saame piiluda selle suure maja igapäevaellu läbi ajaloo kardinate.
Vürst S. M. Volkonski „Kodumaa mälestused“ on suurepäraselt kirjutatud mälestused, Keila Lossi eluolu kirjeldus on eriti hingeminev.
Soovitan kohe kindlasti ilusaid kunstiraamatuid. Minu jaoks on pildiraamatud sama olulised kui kirjutatud tekstid, pilti saab ka lugeda. Raamatute maailmas nimetatakse neid coffee table books, tavaliselt on nad suureformaadilised, ilusal tugeval erilisel paberil. Siit valdkonnast leiab igaüks endale mõne lemmiku, aga mina sain sünnipäevaks suure ilusa kunstiraamatu Tascheni kirjastuselt „What Great Paintings Say”, mis on väga põnev vaatamine ja lugemine samal ajal.
Minu öökapil on praegu selle ilusa kunstiraamatu kõrval veel Mika Waltari „Riigi saladus“ ja ikka võtan korduvalt kätte Carl Mothanderi ja ka „Paani“ raamatut loen taas ja taas suure huviga koos väikese Aksliga. Aga meie pere suurim raamatusõber on väike Anita, kes veedaks kogu oma elu ilusas raamatupoes ja tema tuba oleks nagu British Library. Kogu tema taskuraha läheb raamatutele.
