George Saunders “Lincoln kaalukojas”
George Saunders (snd 1958) tuli Ameerika kirjandusse 1990. aastatel novellisti ja esseistina. Seni on temalt ilmunud kümme raamatut, ta on võitnud mainekad MacArthuri ja Guggenheimi stipendiumid, olnud National Book Awardi kandidaat ning valitud Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks. „Lincoln kaalukojas“ on Saundersi esimene täispikk romaan. Teost on hinnanud kõrgelt nii kriitikud kui ka lugejad, raamatule on omistatud mitmeid tunnustusi, sealhulgas Man Bookeri auhind (2017). Ajakiri Time valis selle 2017. aasta kümne parima romaani sekka.
Saundersi sõnul sisaldab teos üleloomulikke elemente, kuid on siiski eelkõige ajalooline romaan. Teoses, mis vormistatud teatraalse „mänguna häältele”, saavad lisaks elavatele ja kadunukestele tsitaatide kujul sõna ehtsad ning ka väljamõeldud minevikuallikad, esitades kokkuvõttes ajatu küsimuse: kuidas elada ja armastada teadmises, et kõik, mida me armastame, on määratud lõppema?
Jan Kaus soovitab: “Huvitav, vastandustele toetuv teos. Esiteks on siin koos ajalooline materjal ja selle fantaasiarikas käsitlemine. Teos lähtub Abraham Lincolni eraelust – tema ja abikaasa Mari Toddi neljast pojast kolm surid noorelt, aga lugu jutustatakse enamasti surnute vaatepunktist, mille edastamiseks kasutatakse postmodernistlikke jutustamisvõtteid. Sellisest rakursist võrsub romaani teine vastandus. Lugu on ühelt poolt väga sünge, käsitledes lapse surma ja leina. Teisalt aga ümbritseb leinalist olukorda koomiline õhkkond. Nimelt ei ole Lincolni äsjasurnud poega Williet ümbritsev koolnute parv omaenda seisundist teadlik, nad nimetavad kirste „tõvekastideks“ ja surnukehi „tõvekujudeks“. Saunders ühendab osavalt kaasaegseid teadmisi ajaloolise materjaliga, näiteks üleminekut ühest olemise vormist teise kirjeldatakse kui „aine valguseks süttimise fenomeni“.
Kahtlemata on „Lincoln kaalukojas“ korraliku haardega ilukirjanduslik sissevaade elu ja surma vahelistesse suhetesse; sellesse, kuidas üks teiseks üle läheb ning kuidas inimesed sellega hakkama saavad – või ei saa. Romaan tuletab meile meelde, kuivõrd raske on meil leppida surma piiridega, eks kristlik religioongi püsib usul, et tõeline elu algab alles pärast elu. Sellise hoiaku tagant aga tulevad välja inimelu universaalsed jooned: kõige püsimatus ja kõigi kaitsetus.
Üks asi veel. On lahe, kuidas Saunders mängib (ajaloolise) mälu usaldusväärsusega. Näiteks mäletavad kaasaegsed Lincolni silmavärvi „tumehallina“, „helkiva hallina“, „hallikaspruunina“, „sinakaspruunina“ ja „sinakashallina“.”
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Loe ka teisi Jan Kausi lugemissoovitusi!
