19. veebruaril 2004 istus 19aastane Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Kopenhaagenisse ja sealt edasi Tokyosse. Ta ei teadnud, millal ta jälle koju saab ja lähedasi näeb. Ta ei teadnud, mis teda Jaapanis ees ootab. Teadis ainult, et temast peaks Jaapanis saama profisumomaadleja.
20. augustil 2019 istus Kaido Höövelson Tallinnas lennukisse, et jõuda Helsingisse ja sealt Tokyosse. Seekord lendas ta koos abikaasa Elena ja poja Taariga ning ta teadis, mis teda ees ootab – Jaapani sõbrad, tuttavad ja fännid ning paljude aastate jooksul armsaks saanud paigad, mis tema sumokarjääris olulised olid. See on täiesti teistsugune reis kui üle 15 aasta tagasi sumotalli saabumise ajal. Kaido ehk jaapanlastele Baruto on nüüd Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla.
Mis jääb nende kahe reisi vahele?
2004. aasta märts, kuu pärast Jaapanisse kohalejõudmist:
Umbes kuu aega pärast Kaido ja Oti kohalejõudmist tuli ülikooli klubisse ühe profiklubi treener koos naisega, et võtta pass ja minna eestlasele viisat tegema. Kaido sai teada, et tema koduklubiks saab Mihogaseki. Ott määrati teise klubisse ja tema sel päeval kaasa ei sõitnud. Sel päeval nägi Kaido esimest korda profisumomaadlejat oma kimonos ja mäletab, et see oli võimas vaatepilt. Teine detail, mis muljet avaldas, oli Mercedes S500, mis 2004. aastal oli automaailmas väga kõva sõna ja on praegugi väärikas auto. Autot juhtis treeneri naine.
/—/
Tol 2004. aasta märtsipäeval käis Kaido koos treeneri ja tema naisega saatkonnas läbi neli-viis kohta, et viisa saada. Ta jõudis mõelda, kas kuidagi lihtsamalt ei saaks nende paberitega.
„Mulle anti pildiga aastane viisa, millega võisin Jaapanis elada ja töötada. Seni olin seal turistina. Seejärel läksime kolmekesi sööma. Treeneri abikaasa rääkis kuigivõrd inglise keelt, nii et saime suheldud. Treener ütles ka kolm ingliskeelset sõna, umbes et sumos on vaja speed, power, technique ja siis tuleb win.”
Riho Rannikmaa oli öelnud, et tuleb palju süüa ja trenni teha ja varsti oled tugev, nüüd ütles professionaalne sumotreener, et vaja on kiirust, jõudu ja tehnikat, siis tuleb võit. Tundus lihtne. Kuna Kaido oli seni näinud ainult üliõpilasi-sumomaadlejad, mitte tõeliselt suuri mehi, siis ta mõtles, et nende võitmine ei tohiks eriti raske olla.
„Kui mind õhtul autoga tagasi viidi, ütlesin aitäh ja küsisin oma passi. Treener ütles: „Pass jääb meie kätte, igaks juhuks.”
Ott pidi viisa järele minema järgmisel päeval. Tulin tuppa ja rääkisin talle oma muljeid. Tundus, et elu hakkab edenema ja kõik on superluks, välja arvatud see, et pass võeti ära.”
Siiski võttis profisumotalli üleminek aega. 11. aprillil 2004 on Kaido saatnud Tokyost kirja treener Riho Rannikmaale Vinni.
Tere Riho.
Täna on esmaspäev 11.04. Pidime juba 6. või 7. aprillil talli minema, aga pole läinud. Minu boss helistas mulle vähemalt mingi poolteist nädalat tagasi. Aga Ott on päris teadmatuses. Tervis on mul korras nagu ka kõik luud ja liikmed, aga Otil on põlved lõhki ja küünarnukk ka. Trenn on meil siin sumo ülikoolis ühe korra päevas. See algab kell 4.00 ja lõppeb kell 6.00. Õhtul siis on pesemine ja siis söök. Trenni alguses teeme 200 jalatõstet, siis üleliikumisi ning siis teised hakkavad maadlema ja me Otiga teeme midagi, kas siis peksame posti või venitame. Mingi kell 5.00 saame maadlema. Meil on selline süsteem, et kes võidab, see jääb. Siis maadleme olenevalt päevast 5–10 matši. Laupäev ja pühapäev rohkem, sest siis on treenerid ka kohal, aga nädala sees neid ei ole. Siin harjutab kuskil 25 poissi. Mingi 15-ga saan enam-vähem hakkama, aga need umbes kümme on päris kõvad pähklid. Mingi 5 on ülikõvad vennad. Peale maadlust teeme veel natuke jalatõsteid ja siis tõukamisi ja siis ongi kõik. Enne trenni käin alati jõusaalis veel. Jõudu on kõvasti juurde tulnud.
Kaido
Paar päeva pärast selle kirja saatmist tulid seesama tuttav nooremtreener ja tema naine Kaidole järele ja seekord viisid ta ära profisumotalli. See oli viiekorruseline teiste majade vahel asuv vana maja, mida väljast vaadates võis vabalt pidada tavaliseks kortermajaks. Välisukse kohal oli suur puust silt Mihogaseki-beya. Kaido uus elu- ja töökoht asusid paarikümneminutise jalutuskäigu kaugusel Tokyo profisumohallist Ryōgoku Kokugikan, kus toimub aastas kolm suurturniiri.
Kaidole tehti Mihogaseki-beyas ehk tallis tutvumisring. 1. korrusel olid väike tavalise klassiruumi suurune treeningsaal ja pesuruumid, 2. korrusel ühine magamistuba koos tualettide ja söögiruumiga, 3. korrusel asusid väiksed eraldi toad, kuhu karjääri edenedes said sumomaadlejad hiljem kolida. 4. ja 5. korrus kuulusid oyakata ehk pealiku ja treeneri perele.
2005. aasta august: esimene kohtumine tulevase abikaasaga ja ema esimene külaskäik Jaapanisse
Ühel 2005. aasta augustikuu väga palaval päeval läks Kaido klubi lähedal asuvasse Vene restorani einestama. Ta oli ilma lähedasi nägemata ja kodus käimata Jaapanis olnud poolteist aastat ja tulnud Tokyosse tagasi pärast juuliturniiri Nagoya bashot toimunud laagrist.
Olles tõusnud profisumo edetabelis aste ülespoole teise liigasse ehk juryo tasemele, oli ta saanud oma toa ja mobiiltelefoni ning võis üksi linnas käia. Kaido mäletab, et ta läks sinna restorani üksi, aga tema abikaasa Elena silme ees on pilt, et tulid kaks suurt meest ja Kaido tuli kööki end temale tutvustama. Samas restoranis jõudis ära käia ka Kaidoga samal ajal Jaapanisse sumokarjääri alustama sõitnud Ott, aga tolleks päevaks oli tema juba kodumaal tagasi.
Restorani omanik ja kokk oli Vladivostokist pärit venelanna Larissa Tregubova, kes oli selles Siberi suurlinnas tuntud kokk ja kutsuti seetõttu 2002. aastal Tokyosse Vene restorani kokaks. Tokyos kohtus ta ühe jaapani härraga, kellega nüüdki koos elab. 2005. aasta augustis sõitis Vladivostoki ülikooli meditsiinitudeng Elena suvevaheajal emale Larissale külla. Ta elas ema juures korteris ja käis iga päev restoranis abiks. Kaido läks kööki Elena juurde, tervitas ja tutvustas end.
„Leena ilu lummas mind. See oli armastus esimesest silmapilgust, aga muidugi ma seda talle sel hetkel ei öelnud, kuigi mina olin suhtlemises aktiivsem pool. Olgugi et ma olin koolis kuus aastat vene keelt õppinud, ei osanud ma seda keelt peaaegu üldse. Tihti algavad asjad aga tahtmisest. Kuigi rääkisin vene keelt väga kehvasti, oli tahtmine rääkida väga suur. Ma viisin Leena oma lemmikkohta Tokyos. Linnas on üks suur jõgi Sumida, mille ääres mulle meeldis jalutada. Seal on kolm puud, mille juures sai natuke puhata. Voolava vee jõust käisin ma energiat ammutamas ja nüüd näitasin seda kohta Leenale. Me kohtusime nädala jooksul kolm või neli korda ja siis pidi Leena ära sõitma. Nädalaga suutsin teda veenda, et ta pärast Tokyo turniiri septembris uuesti Jaapanisse tuleks.”
/—/
Elena läks augustis tagasi Vladivostokki. Sel ajal lendasid lennukid Venemaale veel ka Jaapani mere ääres asuvast Niigatast, kust on Vladivostokki kõigest poolteist tundi lendu.
Septembris toimuv Tokyo turniir oli esimene, kus Baruto võistles juryo tasemel. Ta elas oma toas ja tohtis nüüd taksoga klubist turniirile sõita. Varem käis ta jalgsi. Jalgrattaga oleks võinud ka sõita, aga tal ei olnud jalgratast.
Tokyo turniiri ajaks sõitis Jaapanisse ka ema, keda Kaido polnud näinud ligi kaks aastat, täpsemalt 17 kuud. Nad küll helistasid ja kirjutasid, aga see ei suutnud asendada vahetut suhtlemist. Helistamiseks oli Kaidol nüüd rahvusvaheline kõnekaart, aga helistamine oli väga kallis ja kaarti tuli tihti laadida. Ema Jaapanisse lennutamine ja ta hotelli paigutamine oli sumotori Baruto esimene suur väljaminek. Enam kui pooleteise aasta jooksul oli ta väga vähe kulutanud ja sai ka emale Eestisse raha saata.
Kaido mäletab praegugi selgelt, et kohtumine emaga oli väga emotsionaalne.
„Ema oli mulle kogu selle aja väga suureks toeks olnud, mille eest talle suur-suur aitäh. Ema oli lõpuni hinges minu selja taga. Mingi aja jooksul võttis kindla koha mu kõrval Leena.
Sel ajal, kui ema külla tuli, arvasin ma, et põhilised higi, veri ja pisarad on nüüd valatud, aga ma eksisin väga.
Nagu Leena lubas, tuli ta septembris tagasi ning ema ja Leena said kokku. See lugu arenes väga kiiresti. Mu ema ei räägi ka vene keelt ja suurt suhtlemist ei saanud olla, aga saime kenasti hakkama. Siis lendasid mõlemad oma suunda ja ma olin taas üksi oma poistekarjaga, kuigi nüüd siiski omaette toas.”
Einar Ellermaa, Inge Pitsner “Baruto. Rääkimata lood”
Miks ütleb Kaido raamatu lõpus: „Kõigil, kes ütlevad, et mul on kadestamisväärne elu või et ma olen midagi lihtsalt saanud, soovitan minna Jaapanisse ja proovida elada minu elu otsast peale“? Kas ta teadis, kui ränk elu teda sumoklubis ees ootab? Kui palju ta esimesel Jaapani-aastal mõtles loobumisele? Mis sundis teda pärast treeninguid ka üksi trenni tegema? Kuidas klubiomaniku naine Kaidot alandas ja kiusas? Milline on Kaido ja tema abikaasa Leena armastuse lugu? Kuidas Kaido pärast sumokarjääri lõppu neli aastat Jaapanis telesaateid juhtis ning miks ta otsustas ülieduka karjääri lõpetada ja Eestisse kolida? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused raamatust. Loe edasi…
About the author
