See oli 2004. aasta sügisel, kui helises minu lauatelefon Kirjastuse Pegasus väikeses oranžide seintega kontoris. Helistajaks oli James, prantsuse kirjandusagentuuri praktikant, kellega olime vahetanud paar toredat e-kirja uutest ja toredatest prantsuse autorite raamatutest. Frankfurdi mess oli äsja möödas, kõigil käed-jalad tööd täis, jõulud lähenevad. Ja sel kibekiirel ajal helistab mulle James Pariisist ja küsib, kas ma olen midagi(gi) kuulnud Anna Gavaldast (hääldatakse gavaldaa, mitte kavalda, lihtsalt et see oleks selge). Väga intrigeeriv, kikitasin kõrvu. Jah, ütleb James, Anna Gavalda on praegu prantsuse kõige popim kirjanik ja tema raamatut müüakse üle maailma miljonites eksemplarides. Mhmh. Selline jutt on muidugi mesi kirjastaja kõrvadele. Kui elevusest tekkinud kohin mu kõrvus vaiksemaks jääb, ütleb James, et ta saadaks mulle lausa kaks raamatut, ameeriklased tõlkisid ära ka tema teise raamatu (ma ise prantsuse keelt ei parlez, nii et lugesin tõlkeid), lühiromaani „Ma armastasin teda“. Müüvamat pealkirja annab välja mõelda! Kahjuks oli aga kohin mu kõrvus kustutanud info esimese raamatu kohta. Jaa! hüüatab James, see esimene on lühijuttude kogumik… Ma püüdsin vestluse lõpuni innukat tooni hoida ja rääkisime veel natuke sellest ja tollest ning James lubas, et saadab raamatud kulleriga, saan kiiremini kätte. Noh, tore on. Jah, tõesti, lühijutud on kirjastaja unistus.
Paari päeva pärast olid raamatud kohal ja kirjas Jamesile lubasin peagi otsusest teada anda. Sama nädala laupäeval oli ilm nii masendav, nagu see ainult novembris olla võib ning otsustasin anda Jamesile, Anna Gavaldale ja lühilugudele võimaluse. Esimesena võtsin ette loo „Amber“. Hmm, meeldis. Teine oli „Puhkuseluba“. Sisse hakkas hiilima pisike sabin, mida tunneb iga kirjastaja, kui tema käes on puhas kuld! Õhtuks olin raamatu läbi lugenud ja otsus välja anda jutukogu „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“ kindel hoolimata teadmisest, et Pegasus maksab sellele lõbule peale.
Muidugi ei teadnud ma kuni tolle hetkeni Anna Gavaldast mitte midagi. Et ta oli kirjanduse imelaps, inglise keele õpetaja, kes avaldas mõned oma sahtlisse kirjutatud lugudest geniaalses jutukogus pisikeses kirjastuses Le Dilettante, et see oli ilmumisaastal enimmüünud raamat Prantsusmaal. Kelle jutukogu ilmus paari aastaga 38 keeles, kes jäi diletantide avaldajale truuks ka pärast esimese raamatu pöörast menu, lükates tagasi kirjastuskontsernide uhked pakkumised, kes ütles, et ta on parem pisikese kirjastuse kuninganna kui suure kirjastuse Lumivalgeke. Ja päris mitu aastat oli ta tõesti kirjastuse ja prantsuse kirjanduse hiilgav kuninganna. Kõik tema raamatud haarati lennult, kõik õnnestus!
Minul läks ka päris kenasti. Ei kurtnud üldse. „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“ tõlge oli ühe kirjastuse riiulis juba jupp aega paremaid päevi oodanud. Tõlkija Mariliin Vassenin oli teinud suurepärase töö (ega Gavaldad pole lihtne tõlkida kõigi tema sõnamängude ja slängiga), toimetaja Triinu Tamm kirjutas suurepärase järelsõna (see ilmus täiendatuna 2019. aasta Rahva Raamatu väljaandes) ja raamat oli vaid mõni nädal poelettidel olnud, kui hakkasid ilmuma ülistavad arvustused. Otsa sai esimene, siis teine, peagi ka kolmas tiraaž.
Ka Gavalda teine raamat, lühiromaan „Ma armastasin teda“ (Triinu Tamme tõlkes) murdis südameid. Autobiograafiliste sugemetega romaanike (Gavaldal oli kirjutamise ajal lahutus pooleli) on kahe inimese – noore naise ja tema äia – vestlus ühel hilisel õhtul armastusest, selle purunemisest, lootusest ja aususest iseenese vastu. Tõlge ilmus detsembri alguses Rahvusraamatukogus toimuva kirjastuste jõululaada ajal. Lahkesti olime raamatu ilmumist kuulutanud, kus aga jaksasime, nii et esimesel kolmel päeval vooris leti ees kümneid ja kümneid, kes uurisid, millal see raamat lõpuks müüki jõuab (mõni oli päris pahane). Kui raamatud lõpuks kohale jõudsid, said need samaks õhtuks otsa, nii ka järgmisel päeval. Minu eluedetabelis on see romaan esikümnes ja ma ei usu, et see kunagi muutub.
Siis tulid riburada pidi purakas „Koos, see on kõik“ ja kleenuke, aga elurõõmust pakatav „Näpatud tunnid“ (mõlemad Pille Kruusi tõlkes) ning mõni aasta hiljem telliskivimõõtu „Lohutaja“ (Stella Timmeri tõlkes). Kindlasti aitas nende müügile kaasa „Koos, see on kõik“ põhjal tehtud samanimeline film, kus mängisid tolle aja superstaarid Audrey Tautou ja Guillome Canet (kõik prantslased vihkavad Tautoud, sisises mulle Gavalda agent Patricia. Ma olin šokeeritud, aga püsisin igaks juhuks vait, sest tal oli selline nägu ees, et üks vale sõna ja kolakas on kirjas).
Aga siis midagi muutus. Juba „Lohutajas“ oli Gavalda natuke süngevõitu, polnud seda elevust, muretust ja särinat. Tema lugejad ei tahtnud süngust, raskuseid, depressiooni. Mõni aasta hiljem ilmus Gavalda romaan „Billie“, mis oli nii sünge, et pooled prantslased minestasid ja minu tõlkija soovitas pigem oodata järgmist. Siis tuli järgmine, ja otsustasime edasi oodata.
Kuni ilmus „Mõrad turvises“. Kriitika oli rõõmsam, mitmes loos tunti ära see vana hea, kerge ja lennuline Gavalda, kuigi ka siin oli mõni lugu tõsisem, elutargem (?). Pakkusin seda tõlkimiseks Mariliin Vasseninile, minu Gavalda saadikule, ja õnneks ta kaua ei mõelnud. Küll aga soovitas ta kampa võtta veel kaks noort tõlkijat – Maria Esko ja Ulla Kihva. Kolmekesi tegid nad tubli töö (asjaolude sunnil pidin ise seda raamatut toimetama. Tõeline rõõm oli teiega koos töötada, kallid Mariliin, Maria ja Ulla! Olen teie lahkuse eest igavesti tänulik!) ja nüüd on meil taas (avatud raamatupoodide) lettidel uus roosilõhnaline Anna Gavalda!
Ükskord Frankfurdi raamatumessil prantslaste ülerahvastatud boksis šokolaaditükkidega küpsist nosides (oi, see oli hea!) tuli minu juurde Le Dilettante’i direktor ja ütles, et tahab mind tutvustada Hachette’i (maailma üks suurimaid kirjastuskontserne) peadirektorile. Kuna too oli väga pikk mees ja kuna mina nii pikk ei ole, vaatasin talle sõna otseses mõttes alt üles. Ilmselgelt ei olnud meil kuhugi kiiret, mingil hetkel olid meie kätte tekkinud šampanjaklaasid (tõesti ei mäleta, kust ja kuidas) ja nii me seal lobisesime raamatutest, vist ilmast ja muidugi Gavaldast. Ja ohates pani ta käe mu õlale ja ütles: René, ainult headel kirjastajatel on õnn ja au anda välja Gavalda raamatuid. Ma olin kõigega nõus. Sest Gavalda on tõesti hea, ka aastaid hiljem neljandat või isegi viiendat korda üle lugedes. Ja kuna praegu on mõnus hoog sees (eelmisel aastal andsin välja tema kahe esimese raamatu korduse), annan suviseks lugemisnaudinguks kihku-kähku välja tema „Näpatud tunnid“. Ja jõulu eel kamina ees mõnulemiseks ülimalt sümpaatse „Koos, see on kõik“.
Siia lõppu pildike ka. 2005. aasta novembris komandeerisime Eesti Ekspressi ajakirjaniku Mele Pesti Pariisi Gavaldaga intervjuud tegema. Ma andsin talle autogrammi jaoks raamatu kaasa. Mul ikkagi vedas, et autor ja tema koer Pépita kaane heaks kiitsid. See oli tõesti võrratult kena kaas. Nagu mina ja mu koer kedagi kusagil ootamas. 😉 Aitäh, Anna!
Anna Gavalda “Mõrad turvises“
Mul paluti tutvustada paari sõnaga oma uut teost ja nagu alati, on neid paari sõna raske leida. Võiksin öelda, et tegu on novellikoguga, et lugusid on kokku seitse ja nad kõik algavad mina-vormis, aga ma ei näe seda niimoodi. Minu jaoks ei ole need lood ja veel vähem tegelaskujud, need on inimesed. Päris inimesed. Loe edasi…
