Loe, miks René Tendermann allpool välja toodud raamatuid lugeda soovitab.
Clare Leslie Hall „Vaevatud maa“
Kui kodukülla naaseb kohaliku mõisa pärija, oma esimese romaaniga ilmakuulsaks saanud Gabriel Wolfe, teab Beth Johnson, et midagi head sellest ei tule. Beth on aastaid olnud õnnelikus abielus Frankiga, mehega, kellega ta abiellus üsna varsti pärast seda, kui ta Gabrieli maha jättis.
Juba esimesest leheküljest teab lugeja enda arvates kõike. Üks mees on tapetud. Kuul otse südamesse. Pole kahtlustki, et see on tahtlik tapmine. Mõrv! Kogu küla on jälginud Gabrieli iga viimast kui sammu. Eemalt. Pilukil silmi. See mees pole siin teretulnud. Ja kui kuritegu avalikuks tuleb, teavad kõik, kes on süüdlane.
Aga peale selle, et toime on pandud tapmine, ei tea lugeja tegelikult mitte midagi. Ja ega autor appi ei tule. Vastupidi – ta ajab meid aina rohkem segadusse, jutustades, mis oli enne, mis on praegu, mis toimus mõisas ja talumajas aastate eest ja praegu, mis toimub kohtusaalis, kus ajakirjanduse ja pealtvaatajate ahnete pilkude all püütakse tõde välja selgitada. Aga kes üldse tapeti? Ka see jääb peaaegu viimaste lehekülgedeni saladuseks.
Tegelikult ei ole see krimiromaan. Clare Leslie Hall on kirjutanud ülimalt kauni loo igikestvast armastusest ja seda romaani on ülistanud paljud kirjanikud ja kriitikud veel enne selle ilmumist. Viimastel aastatel on Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ olnud menuka romaani võrdkuju. Ma olen neisse võrdlustesse alati suhtunud iroonilise muige või tüdinud ohkega. „Vaevatud maad“ peetakse „Langustite“ mantlipärijaks. Teenitult. Mul pole mingit kahtlust, et „Vaevatud maa“ on üks aasta parimaid tõlkeromaane. See on lihtsalt täiuslik!
Jean-Baptiste Andrea „Minu kuninganna“
Jean-Baptiste Andrea on prantsuse stsenarist ja filmilavastaja ning filmilooja kätt on tema romaanides tunda. 2023. aastal oma neljanda romaani „Valva tema üle“ eest saadud Goncourt’i preemia on teinud temast prantsuse kirjanduse suurkuju, aga võimsad olid juba tema esimesed, kümneid auhindu pälvinud romaanid.
Tema debüüdina ilmunud „Minu kuninganna“ tegevus toimub 1965. aasta suvel, kui teismeline poiss Shell otsustab kodust põgeneda. Asse’i oru kohal kõrguval lavamaal peab Shell hakkama saama vaikuse ja metsiku loodusega, kuni tema teele ilmub (sõna otseses mõttes – pauhti!) Viviane. Temast saab Shelli maailma kuninganna ning armastuse ja mängu nimel kuuletub Shell talle küsimusi esitamata.
See väike romaanike on lapsepõlvest, kui muru oli tõesti rohelisem, kui (peaaegu) alati paistis päike, kui mängud olidki elu. Ja nii saabki lugeja järgneda neile kahele, saateks kõlamas ta enda lapsepõlve muusika, rõõmud ja mured. Me usume J-B Andrea tegelasi. Me ei pea teadma Shelli diagnoosi (ta tunnistab ka ise, et on natuke totu-motu), et mõista tema motiive, me võime aimata, et Viviane’i käskude ja keeldude taga võib peituda midagi süngemat, et alati varitseb meid mõni oht või sõda, aga kuni me oleme turvatud selles esimese armastuse päikesepaistes, on meie näol naeratus ja kõik halb on kaugel.
Vist pole liigne hoiatada, et see raamat raputab lugejat, nii et hing jääb kinni.
Chris Whitaker „Kõik pimeduse värvid“
Chris Whitakeri romaan „Kõik pimeduse värvid“ on täiuslik! See sööb hinge seest, ajab nutma, sunnib lugedes hinge kinni hoidma, ei lase hetkekski end käest panna. Lugeja peab muidugi varuma kannatust, 700 lehekülge võib ka tublimatele olla paras katsumus, aga see on ainus asi, mida see raamat ei ole. Lühikesed peatükid lausa lendavad ja veel enne, kui pool raamatut läbi, on lugeja peategelastesse kõrvuni armunud, elab neile kaasa, hoiab neile pöialt.
Seda romaani on raske ühe žanri alla liigitada, aga see on pandud põnevike riiulisse. Põnevike riiulis olevate romaanide tutvustamine on keeruline ülesanne. Ei tohi ju spoilerdada, lõpplahendusele isegi mitte vihjata. Aga algus on selline. Linnakeses, mille lähiümbruses on teadmata kadunuks jäänud mitu teismelist tüdrukut, päästab Patchi-nimeline poiss oma klassiõe Misty. Tegu on ilmselge inimröövikatsega. Tüdruku asemel heidetakse kaubikusse hoopis poiss. Ainsana ei kaota oma sõbra otsingutel lootust Saint, kes võtab politsei ummikusse jooksnud uurimistöö üle.
See ei ole tavaline põnevik headest ja pahadest. Nagu oma esimeses romaanis „Me algame lõpust“, mida Eesti kriitikud ja raamatublogijad kiitsid taevani, jutustab Whitaker ka siin paljust muust – kunstist, sõprusest, ka kõige võimatumana näiva eesmärgi poole püüdlemisest. „Me algame lõpust“ nimetas Jaan Martinson parimaks 2023. aastal loetud krimiromaaniks. Teisele romaanile on lootused alati kõrged. Aga keegi ei pea pettuma.
Simon Sebag Montefiore „Jeruusalemm“
Simon Sebag Montefioret ei pea ajalooraamatute lugejale tutvustama. (Vist?) kõik tema raamatud on ilmunud ka eesti keeles. Need on käsitlenud inimesi, kes on osa Eesti ajaloost: Romanovid, Potjomkin ja Katariina Suur, Stalin jt. Montefiore kaks viimast – „Jeruusalemm“ ja „See maailm“ – käsitlevad küll kaugemaid maanurki, aga puudutavad meid siiski väga lähedalt. „Seda maailma“ olen ma kiitnud taevani ja see raamat võiks kõigi kodude riiulis kasvõi hea mulje jätmiseks olemas olla. „Jeruusalemm“ väärib samuti kuvandi kujundamisel küünlaid, aga see on praegu aktuaalsem kui selle esimese trüki ilmumise ajal viisteist aastat tagasi.
Ei juhtu just tihti, et meil avaldatakse „Jeruusalemma“ suguse raamatu (ma pean silmas tohutut mahtu) kordustrükk ja ju poleks seda ka juhtunud, kui äsjased sündmused poleks autorit sundinud tegema raamatusse parandusi ja täiendusi. Montefiore ja kogu maailma lõi pahviks rahuajal korda saadetud terrorirünnak Iisraeli elanike vastu ja ta tundis (ma ei tea, mis ta tundis, aga ma arvan, et ta tundis), et ajalugu võiks meile mõned õppetunnid meelde tuletada ja ehk / võib-olla saaks tehtud vigu parandada ja tulevik rahule rajada.
See raamat peaks olema kohustuslik, aga meid niigi ümbritseva närvlikkuse tõttu jätaks selle siiski vabatahtlikuks. Ei ütle mina ega õnneks ka autor, kellel on õigus ja kes on head, kes pahad, aga enne kui valida pooli, võiks selle raamatu abil endale selgeks teha, kes need pooled on. Targa inimese tegemisi juhivad teadmised ja see raamat on teadmisi täis. Mahutada ühe linna (ja regiooni) 3000 aastane elulugu ühtede kaante vahele, on kunst. Ja selle raamatu puhul pole liiast kasutada niigi liiast kasutatud sõna – meistriteos.
