Simon Sebag Montefiore “See maailm. Perekond ja ajalugu“
Simon Sebag Montefiore oskab kirjutada ajalugu nagu põnevusromaani. Kõik tema raamatud on tõlgitud ka eesti keelde, nii et meie lugeja teab väga hästi, kui hea see uus megaoopus on. Kokku üle 1200 leheküljelist tellist kirjutas Montefiore kenad neli aastat ja Värnikul kulus tõlkimiseks kaks. Kaua tehtud, kaunikene, ja kaunikene on ta nii seest kui ka väljast.
„See maailm” on Montefiore eluaegse uurimistöö vili. Erinevalt tuhandetest maailma ajalugu käsitletavatest teostest põimib Montefiore ajaloo perekonnalugudega. Just omapärane lähenemine ajaloo suursündmustele nendes osalenud inimeste ja nende lugude kaudu teeb „Sellest maailmast” parima ajalooraamatu, mis sel sajandil ilmunud. Braavo!
Margus Laidre “Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas“
Margus Laidre põhimõtteliselt ei tunnista lühivorme. Kõik tema raamatud on olnud parajad purakad ja erand pole ka see viimane. Erinevalt varasematest raamatutest, kus Laidre jutustab lugusid meie ja meie naabrite ajaloost, võtab ta nüüd ette teemad, millest rääkida raske – armastus ja surm. Surm ja armastus. Just nende ümber keerleb me elu.
Laidre vaatleb kahte teemat väga huvitava kandi pealt – kuidas on lääne kultuuriruumis surma ja armastuse teema muutunud. Ja muutunud need ju on. Surm oli sel kaugel ajal inimese jaoks olulisem kui sünd, sest pöördumine teispoolsusesse, jumala riiki, paradiisi oli karskelt ja alandlikult elatud elu eesmärk. Armastus ja seks oli aga pigem tabu, millest väga rääkida ei tahetud (see ei aidanud väga kaasa sellele, et elada karsket ja alandlikku elu), kuid mida kardinate vahelt salaja luule, kirjanduse ja kunsti vahendusel piiluda taheti. Kuidas kunsti lugeda, vihjeid tõlkida, ning kuidas sajandite jooksul on surm ja armastus avalikus ruumis kohad vahetanud, Margus Laidre meile jutustabki, mängides hüpoteesidega, milliseks võivad surm ja armastus kujuneda tulevikus.
Kindlasti selle aasta eesti aimekirjanduse olulisemaid teoseid.
Ann Napolitano “Tere, kaunitar!“
„Ma teadsin, et kui ma ei leia kunagi oma suurt armastust, jään pigem üksi, kui lepin keskpärase suhtega. Ma ei talu õnne teesklemist.”
Nii mõtleb üks Padavano neljast õest Ann Napolitano vapustavas-raputavas romaanis „Tere, kaunitar!”. Kas armastus suudab parandada purunenud inimest? Kas armastus suudab taas kokku liita purunenud perekonda? Ann Napolitano on inimhingede tundja ja ka tema ei talu teesklust. Ta poeb nii vaikselt meie südamesse, sõnastab need salajased, nii sügavale peidetud mõtted, mida oleme püüdnud varjata, samal ajal vältides liigset sentimentaalsust. Ta jutustab meile nende tüdrukute lugu, vaatleb neid erapooletu, mõnikord valusalt ausa pilguga, ei anna hinnanguid nende tegudele, laseb sündmustel areneda neid takka kihutamata, laseb meil neisse tüdrukutesse armuda, tunda nende võite ja kaotusi, ja siis nutta, ja siis rõõmustada (võib-olla endiselt nuttes), et me oleme saanud osa nende loost.
Valérie Perrin “Kolm“
Mina avastasin Valérie Perrini just selle vapustava romaaniga. Nüüd on see lõpuks ilmunud ka eesti keeles Pille Kruusi imelises tõlkes. Pole mõtet enda ja teie aega raisata. Lihtsalt ja lühidalt: Perrin on nii hea, et peaks olema kohustuslik! Palun asetage raamat ostukorvi ja liikuge lahkesti kassasse. Oodake! Võtke üks sõbrale ka.
Andrea Abreu “Pilveteki all“
Andrea Abreu on just praegu hispaaniakeelse kirjanduse säravaim täht. Tema debüütromaan „Pilveteki all” on lugu kahest tüdrukust Tenerife mägikülas, kus täiskasvanutel on liiga palju tegemist raha teenimise ja turistide orjamisega, kus poisid on nõmedad, kus jõledast palavusest hoolimata päike vaid harva vulkaani ümber seilavate pilvede vahelt läbi paistab, ja kus on kogu aeg nii tapvalt igav, igav, igav… Ja nii peavad tüdrukud leiutama tegevusi, mis nende päeva elamisväärseks teeks. Viiks keegi vähemalt randagi…
Abreu kümneaastane jutustaja ei saa võib-olla kõigest aru, aga ta on üdini aus, kirjutades meile ridade vahele piisavalt, et see lühike romaanike väga kauaks ajaks meelde jääks.
René on kampaania „Loe raamatuid. Loe eesti keeles!“ lugemissaadik.
