ÕNN JA RÕÕM
Nagu tallesid hämara välja päält
otsin teinekord taga ma sõnu –
ja nad tulevad, kuuldes kutsujat häält:
õnn ja rõõm, ilu ja mõnu.
Õnn ja rõõm, ilu ja mõnu
armastus, üllatus, tänu,
nali kesk tobuvabohu,
õnn ja rõõm, südamerahu.
Tuleb aegu ja asju, mis ärevust
hinge külvavad, vaiki jääb mõte –
vahel lihtsalt on nõnda, et vakatad,
võtad hoogu, kui kõrge näib tõke.
Nagu tallesid tuulise maailma päält
kutsun tagasi omaseid sõnu
ja neid ilmub, ennäe, küll siit ja küll säält:
õnn ja rõõm, ilu ja mõnu.
Õnn ja rõõm, ilu ja mõnu,
armastus, üllatus, tänu,
nali kesk tobuvabohu,
õnn ja rõõm, südamerahu.
Tuleb aegu ja asju, mis rahutust
hinge külvavad, midagi juhtub,
tuleb ette, et ette ei tulegi,
tuleb ette, et lootusi luhtub.
Nagu tallesid laia lageda päält
hüüan õhtuti koju siis sõnu –
ja nad ruttavad, kuuldes tuttavat häält:
õnn ja rõõm, ilu ja mõnu.
Õnn ja rõõm, ilu ja mõnu,
armastus, üllatus, tänu,
nali kesk tobuvabohu,
õnn ja rõõm, südamerahu.
