Aprillis ilmus Rahva Raamatu kirjastusel uus lasteraamat väikese hiire seiklustest “Väike hiir sõidab maale”, mille autoriks on soome illustraator Riikka Jäntti. Trükisoe teos sai eesti lastelt kohe sooja vastuvõtu ja kirjastusele laekusid mõned huvitavad küsimused nii autori kui ka raamatutegelaste kohta. Et vastuseid mitte võlgu jääda, võtsimegi autoriga ühendust ja palusime tal oma lugejatele pisut telgitaguseid avada.
Kui väikese hiire uus eestikeelne raamat lugejateni jõudis, saime palju komplimente nii teksti jõukohasuse kui ka toreda, lapsesõbraliku pildikeele kohta. Palun räägi meile, millal otsustasid hakata joonistama ja kuidas jõudsid lasteraamatute illustreerimiseni?
Olen joonistanud ja maalinud juba lapsest saati. Vanemad ulatasid mulle pliiatsi, kui alles beebi olin, ja nii veetsingi palju aega joonistades. Hiljem, kui tähed selgeks sain, hakkasin kohe ka kirjutama, pliiats oli ju nagunii käes. Raamatuid olen ma ka alati armastanud! Kui oli aeg valida, mida edasi õppida, oli kunstikool minu jaoks loomulik tee. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi teadlikult otsustanud, et nüüd saab minust kunstnik ja hakkan raamatutele illustratsioone joonistama. See pigem lihtsalt juhtus. Ilmselt oli mul salajane soov midagi raamatumaailmas ära teha, kui suureks kasvan.
See, et lasteraamatutes on tegelasteks loomad, on üsna tavapärane. Siiski on üsna haruldane luua süžee, millega suudavad samastuda nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kuidas tuli sul mõte teha raamat (ja mitu järge) väikesest hiirest?
Väikese hiire mõte tabas mind, kui mu tütar oli 3-aastane. Olin eelnevalt joonistanud pilte ühe raamatu jaoks, milles olid hiirte näol toredad tegelased, ja mulle kuidagi väga meeldis neid joonistada. Mängisin selle mõttega edasi ja tegin naljaviluks mõned lühikesed koomiksid, mille peategelane oli hiire kujul minu tütreke. Sealt edasi hakkasin vaikselt raamatut visandama. Näitasin esimesi kavandeid kirjastusele ja neile meeldis! Isa soovitas mul lood jätta võimalikult tõepäraseks, mitte luua muinasjutumaailma, vaid kujutada seda, kuidas elu väikese hiirega (lapsega) päriselt on. Kuna olen kõigisse raamatuisse sisse kirjutatud tegevused ise oma lapsega läbi kogenud, oli see üsna lihtne.
Soome keeles on ilmunud kuus väikese hiire raamatut, eesti keelde oleme neist tõlkinud juba kaks ja jätkame kindlasti ka kõigi teistega, sest lugejate huvi on suur. Kas soome kirjastusega oli kohe kokkulepe seeria osas?
Kirjutan ja joonistan hetkel seitsmendat raamatut. Seeria kohe alguses plaanis ei olnud. Lihtsalt esimene raamat võeti nii hästi vastu, et kirjastaja arvas, et võiks veel ühe kirjutada, ja siis veel ühe ja seejärel veel… Lubasin iseendale, et lihtsalt tootmise pärast raamatuid tegema ei hakka. Kirjutan seni, kuni on häid ja inspireerivaid mõtteid. Tütar on mul nüüd juba 9-aastane, nii et päris otse ma temalt enam ütlemisi üle võtta ei saa. Siiski on ta minu jaoks suureks inspiratsiooniks ka praegu.
Väikese hiire raamatutes aset leidvad tegevused on laste jaoks väga arusaadavad ja hästi ettekujutatavad. Mõned neist, nagu välikempsus käimine, ka linnalastele parasjagu nalja ning nende vanematele seletamislusti pakkuvad. Oleme saanud ka mõned küsimused ja kommentaarid hiirekese pereelu kohta: hiireema on tõeliselt hea ja armastava vanema musternäidis. Kuid kuidas on lood hiireisaga?
Kuna kasvatan oma tütart üksi, oli minu jaoks just seda tüüpi perekorralduse kirjutamine kõige lihtsam ja autentsem. Hiireraamatute lood pärinevad kõik meie pere igapäevaelust. Metsas matkal ja välikempsus käimine on tõesti üks tõestisündinud lugu ja pakkus lapsele nii hea elamuse, et leidis ka tee raamatukaante vahele. Jah, hiireisa on loomulikult olemas, aga ta elab kaugel eemal, linna teises otsas ega saa neist seiklustest kahjuks osa.
Vahel pakuvad välismaa kirjastajad agentidele ja originaalautoritele pisut väljakutseid, sest tahavad teha sisus muudatusi. Näiteks eesti hiire puhul leppisime kokku, et muudame sisufonti ja kasutame trükitähti. Mind väga huvitab, mis kohandusi teiste riikide kirjastajad teinud on?
Jah, tõepoolest, seda tuleb ikka ette. Kui müüsime raamatuõigused Inglismaale, siis nende keele eripärast lähtudes tuli otsustada, kas väike hiir on poiss või tüdruk. Raamatuid kirjutades ma sellele erilist tähelepanu ei pööranud. Kes lastega kokku on puutunud, leiab neist sobivaid mustreid ja väljendeid soost olenemata. Arvan, et päris esimeste raamatute puhul oli hiireke minu jaoks vast rohkem tüdruk, sest mul on endal tütar. Joonistasin ma aga üsna neutraalselt, nii et ingliskeelsed kirjastajad arvasid, et sobib paremini, kui ta on poiss. Mul ei ole selle vastu midagi. Ja hea meel on ka eesti raamatute üle, valitud kirjastiil sobib väga hästi.
Kas sul on ka oma lemmikraamat kogu hiirekese seeriast?
Tavaliselt on nii, et see raamat, millele viimati oma aega ja tähelepanu pühendanud olen, ongi südamele kõige lähem. Praegu siis kuues, mis veel eesti keeles ilmunud ei ole. Järk-järgult liigun aga rohkem seitsmenda suunas, millega hetkel töötan.
Autoriga vestles Rahva Raamatu kirjastaja Dea Oidekivi. Kirjastus tänab autorit huvitavate vastuste eest. Ootame põnevusega kõigi järgnevate raamatute ilmumist ja soovime, et väikese hiire seiklustest saaksid osa veel paljude riikide lapsed.
Riikka Jäntti “Väike hiir sõidab maale”
See südamliku sisuga juturaamat väikese hiire seiklustest on sobilik ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele ja ka natuke suuremale, kes harjutab lause tasandil lugemistehnikat.
Väike hiir on saanud paljude laste lemmikuks kõigepealt Soomes ja nüüd ka Eestis. Raamatut on tõlgitud mitmetesse keeltesse üle kogu maailma ja eesti keeles on tema seiklustele kindlasti lisa ilmumas. Loe edasi…
Varem Riikka Jäntti sulest eesti keeles ilmunud “Väikese hiire jõulud”.
About the author
