Vestlused kirjanikega on alati silmiavavad ja põnevad, sest aitavad meid armastatud raamatule veelgi lähemale. Seekordsed küsimused suunasime Lauri Räpile, kelle uus raamat on taaskord lugejatele hinge pugenud ning kellega on rõõm lähemalt tuttvakas saaada!
Lauri Räpi uus raamat „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“ on jalutuskäik siinsamas, meie ja me elu keskel. Nendel lehekülgedel on kirjas tõdemus, et lõpuks saame me alati hakkama ja tuleme toime. Ka nende kõige keerulisemate olukordadega. Kõlama jääb, et elu on alati elatud eilsete ja elamata homsete vahel. Just siin ja praegu, käesolevas hetkes.
Rahva Raamat: Miks sa kirjutad?
✨ Lauri Räpp: Ma kirjutan, sest see on mu elustiil ja ma armastan kirjutamist. Loobusin mõned aastad tagasi enda toonasest põhitööst eraettevõtjana ja pühendusin ainult kirjutamisele. Seega võin öelda, et olen õnnelik inimene, kes saab teha tööd, mida ta armastab. Aga kirjutamine ei ole siiski mu töö. Vaid elustiil. Kuigi kirjutan ka väga palju tellimustöid.
Hea on öelda, et kõik kirjutatu tuleb mu peast, aga ma ei tea, kust see kõik pähe saab. Põhjus peitub kindlasti suures lugemuses. Olen lugenud niikaua, kui mäletan. Ja kindlasti tulevad sõnad inimestest, kes mu elus mu kõrval olnud ja mind mõjutanud, õpetanud märkama ja tähele panema, kuulama ja kuulatama. Ehk siis elust enesest.
RR: Mis ajast sa oled kirjutanud?
✨ Lauri: Olen alati kirjandeid hästi kirjutanud. Minu kirjanduse õpetaja märkas seda ja andis mulle ühe olulise õppetunni, mis mind senini saadab, ja on ka üks paljudest põhjustest, miks ma kirjutan.
Kirjutasin Betti Alveri luuletustest kirjandi nii, et ei lugenud ühtegi ta luuletust. Üllatuseks sain hindeks viie, aga siis kutsus õpetaja mind kõrvale ja ütles, et ta mõistab väga hästi – ma ei ole ridagi Alverit lugenud. Aga ta hindas mu oskust kasutada sõnavara ja fantaasiat. Seejärel lisas ta, et kui ma järgmine kord ilma ette valmistamata mõnest teisest luuletajast või kirjanikust kirjandi kirjutan, siis saan kahe. Minu õpetaja nägi minus potentsiaali ja suunas mind. Täna on Betti Alveri looming mu riiulis aukohal ja öökapil käeulatuses.

RR: Mille poolest erineb uus raamat eelmisest „Lihtsate asjade tähtsusest”?
✨ Lauri: „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“ on mõnes mõttes täiesti teistsugune, ometi stiililt ja teemadelt sarnane. Kõik need valusad ja ilusad hetked on saanud mõtisklusteks ning pildikesteks elust enesest. Nad jutustavad ühe ühtse ja tervikliku loo, mis algab esimesest leheküljest ja lõpeb viimasel. Ometi on need märkamised, mõned riimid ja luuletused nende seas loetavad ka eraldi.
RR: Lugejad on öelnud, et sinu tekste lugedes hakkavad silme ees jooksma pildikesed. Kui keeruline on tekste piltideks kirjutada?
✨ Lauri: Mõtlen ise tihti piltides ja visuaalselt. Käin tihti jalutamas ja jooksmas, ahmin endasse teele jäänud pilte ja vestluskatkeid. Teisalt olen ka ise selline lugeja, kellele meeldivad silme ees pilte loovad raamatud.

RR: Mis teeb selle „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“ sinu jaoks eriliseks?
✨ Lauri: Ma ei ole vist ühtki senist raamatut nii oodanud. Justkui ta oleks mu esimene. Eriliseks teevad selle raamatu mitmed pisiasjad. Palju on siin isiklikku ja väga valusat, aga ka väga ilusat. Palju paiku, mis mu südames – Viljandi, Barcelona, Praha jne. Palju inimesi, kes on mind sügavalt puudutanud. Nii ilu kui valuga. Ja valu on siin kirjutatud mu jaoks ilusaks, kurb nukraks ja see nukrus pigem tänulikuks ning kauniks.
Lugejatele meeldib, et julgen tõsistel teemadel otse rääkida. Hea on teada, et ma aitan ja toetan oma sõnade ning lugudega seeläbi inimesi. See ongi tegelikult põhjus, miks ma kirjutan ja teisiti ei saa. See on teraapia nii mulle endale kui teistele päris inimestele.
Lauri Räpp “Elatud eilsete ja elamata homsete vahel”
„Elatud eilsete ja elamata homsete vahel” on jalutuskäik siinsamas, meie ja me elu keskel. Viljandist Vidrike ning Tartust Praha ja Barcelonani. Nendes, märkamistest sündinud mõtisklustes, vaatan tagasi elatud eilsetele ja heidan pilgu veel elamata homsetele.
Kõik lood on elust enesest. Ent elus on palju maagilist ja seletamatut. Mistõttu polegi ime, et mõnda lugu lugedes tekib tunne, justkui räägiks see lugejast endast. Mõni lugu võtab muigama, mõni aga puudutab ja paneb mõtlema. Ka raske ja kurb saab siin raamatus omal moel kauniks ja lootustandvaks.