Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Esiteks tuleb muidugi selgeks mõelda, et miks sa raamatu võtad ja lugema hakkad. Kui lugemise ajendiks on üksnes igavus ja ajaviide, siis ei ole ka erinevate tehnikate kasutamine lugemise käigus väga asjakohane. Järgnev postitus on eelkõige mõeldud abimaterjaliks lugejatele, kes harrastavad “aktiivset lugemist” ning kelle eesmärgiks on tekstist kaasa võtta uusi ideid ja teadmisi – kuidas neid mäletada ka pärast raamatu sulgemist?

Eelmisest lõigust saame kohe välja noppida esimese mõiste – aktiivne lugemine, mis see on? Aktiivse lugemise olemus avaldub eelkõige lugeja kaasatuses (ingl. keeles on selle kohta hea sõna “engagement”) ehk teisisõnu kui hõivatud lugeja oma materjaliga on. Passiivne lugeja, kes loeb aastaga läbi terve raamatukogu ei erine sugugi passiivsest lugejast, kes loeb aastas 5 raamatut. Küll aga erineb neist mõlemast aktiivne lugeja – kvaliteedi ja kvantiteedi olelusvõitluses jääb peale kvaliteet. Lugemine, nagu ka kõik teised tegevused vajavad aega – aeg on investeering ning kindlasti pole lugeja jaoks aeg lõputu. Seega tasuks kindlasti mõelda, kuidas maksimaliseerida seda investeeringut, mille saame, kui korrutame lugemise ajaga.

Kohe alguses soovitaksin ma maha kriipsutada igasugused kiirlugemise tehnikad, mis on eelkõige välja töötatud, et arendada kvantiteedi poolt. Ostes või laenutades raamatu ning töötades selle läbi viisil, et loen iga lehekülje esimese ja viimase lõigu, tekib kohe küsimus, et milleks üldse? Kas lugeja loeb raamatut sellepärast, et saaks hiljem võidurõõmust vastu rinda taguda ning teada anda, et ta on selle läbi lugenud? Kui nii, siis ei teeni lugemine kindlasti oma eesmärki. Lugemise eesmärk võiks olla silla loomine selle teose autoriga ning tema poolt kujutatud tegelastega. Ma olen ise alati lugemist mõtestanud lahti, kui empaatiavõime arendamist ning üht parimat viisi, kuidas seda oskust eneses arendada. Seda eelkõige lugedes ilukirjanduslikke tekste. Loomulikult võib sama mõtet rakendada ka aimekirjanduslike teoste peal, kuid siis ei tasu ka kohkuda sellest, kui lugemine ja mõtlemine liigub meta-tasandile. Lugedes teost füüsikast võib see tähendada seda, et lugeja proovib end samastada gravitatsioonivälja või kvarkidega. Mõtteharjutus seegi ning üldse mitte kergete killast.

Juba tekkiski meie arutellu sisse järgmine teema – mida lugeda ja kas kõiki tekste peaks lugema samamoodi, rakendades sarnaseid mudeleid? Viimasele küsimusele leidsime juba põgusalt vastuse, et erinevad žanrid võivad vajada ka erinevat lähenemist mõeldes aktiivse lugemise peale. Küsimus selle järele, et mida lugeda on meil aga veel puutumata. Lihtne vastus on, et loe mida tahad. Esialgu väga lihtsakoelise vastuse taga on aga veidi peenem filosoofia. Mulle väga meeldis Naval Ravikanti vastus kui temalt küsiti sama küsimust. Maailmas on palju inimesi, kes võivad sinu lugemisharjumusi mingisse kindlasse vakku soovida suunata – kirjandusõpetaja, sõbrad, vanemad, minu poolest kasvõi Twitter. Naval Ravikant andis selleks puhuks aga väga elegantse vastuse – alguses võiksid sa lugemist võtta kui vaimset rämpstoitu. Sa tarbid kõike ja ei tee veel mingeid teadlikke valikuid. Mõne aja möödudes saad sa aga lugemisest ja lugemismaterjalist teadlikuks, samamoodi on sul “kõike proovides” välja kujunenud oma eelistused. Alles pärast seda on võimalik tarbima hakata “tervislikke raamatuid” mis sul sulle ka tõepoolest maitsevad ning rahuldavad su maitsemeelt. Täpselt samamoodi on ka täiesti loogiline, et aja möödudes muutub ka maitsemeel – seetõttu ei tasu ka vägisi end sundida raamatuid või žanreid, mis sulle kunagi meeldisid. Lõppude lõpuks on üks aktiivse lugemise eelduseks see, et teos mida parajasti loed on sulle meeltmööda ning sa näed vajadust ja tunned soovi seda lugeda. Mulle väga meeldib Wimbergi idee kirjandusest kui džunglist. See pulbitseb ja areneb, seal on läbipääsmatuid kohti, putukaid ja mülkaid. Aga seal on ka väga palju ilu ja maalilisust. Me ei peaks end kirjanduslikus mõttes piirama ainult tuulevaikse merega, meil on vaja ka raputust ning me peame ise suutma nende raputustega toime tulla ning suutma valida endale ise teekonna.

Kohe vajab ka adresseerimist järgmine murekoht, mis võib tihti osutuda probleemiks – kui ma olen teose lugemist juba alustanud, siis ma ei tohi seda pooleli jätta. See ei vasta tõele. See mitte ei võiks nii olla, vaid lausa peaks. Paljud asjad ilmas, mida inimesed tunnevad kohustuslikena, rikuvad asja tegemise juures selle võlu ära. Lugemine võiks olla üks nendest vähestest asjadest ilmas, mille võlu ei kao ära. Selleks aga tuleb endal võimaldada seda võlu säilitada. Ära tunne end olema kohustatud raamatut lõpetamast, kui saad poole peal aru, et see on igav ning see ei paku sulle pinget. Nancy Pearl kasutab selleks näiteks “Viiekümne reeglit”. Lase teosel endaga ja endal teosega tutvust teha ligikaudu 50 lehekülge ning otsusta pärast seda, kas raamat on väärt lõpuni lugemist või mitte. Tagajärg on mõlemal juhul positiivne – kui otsustad raamatuga jätkata, siis oli see suure tõenäosusega seda väärt, kui mitte, siis saad võtta käsile uue teose, mis võib osutuda parimaks asjaks, mida sa kunagi lugenud oled. Või kui mitte päris parimaks, siis vähemalt teoseks, mis korreleerus hetkel sinu elus toimuvaga ning andis sulle hulga häid mõtteid ning tekitas häid emotsioone.

Loomulikult on veel hulga asju, mis aitavad lugemist muuta veel efektiivsemaks ning lugejat veelgi enam kaasata. Enne teosega alustamist tasuks end kindlasti viia kurssi teoste kontekstiga – eelkõige ajalis-ruumilis-kultuurilises mastaabis. Ehk teisisõnu enne kui raamatu tõsiselt käsile võtad, katsu vastata kolmele küsimusele:

  1. Mis ajal raamatus tegevus toimub?
  2. Kus toimub tegevus geograafilises plaanis?
  3. Milline on selle koha kultuuriline taust kirjeldatud ajahetkel?

Samuti tasub mõelda ka autori peale – miks ta pidas vajalikuks raamatu kirjutamise hetkel seda teost kirjutada. Võimalusel viia kokku autori motiiv teose sisuga. Mis võis mõjutada autorit sellist varjundit konkreetsele sündmustikule andma?

Samuti, millele juhtisin ka juba sissejuhatavates lõikudes tähelepanu, määratle ära, et miks sa seda raamatut loed. Kas see on puhas meelelahutus ja ajaviide või on selleks soov saada juurde mingeid kindlaid teadmisi, otsida mingeid kindlaid emotsioone. Eesmärgi kindlaksmääramine muudab lugemise palju sihtotstarbelisemaks.

Niisamuti ei pääse me üle ega ümber märkmete tegemiseks. Selleks on mitmeid erinevaid võimalusi. Kes kritseldab lugemise käigus raamatu servale ning joonib olulisi kohti teoses alla. Teistel on alati käepärast päevi näinud märkmik, mis sisaldab mõtteid ja väljavõtteid loetud teostest. Kolmandad kasutavad moodsaid lahendusi ning teevad täheldusi arvutisse, kus neid on lihtne organiseerida (näiteks Evernote). Need kõik on head lahendused ning igaüks peab leidma endale lihtsalt kõige sobivama.

Kui paar päeva (nädalat) on möödunud ajast, mil sa viimase leheküljega ühele poole said, siis võta oma märkmed uuesti ette – loe need üle. Vii end hetkeks tagasi selle teose lainele, mõtle läbi, et mis sa sellest raamatust said ja kas sul on sellest teosest endaga midagi kaasa võtta. Samuti võid kirja panna, mis olid sinu jaoks need kolm (viis) peamist mõtet või ideed, mida autor sinumeelest edasi püüdis anda. Seejuures ära otsi mingeid õigeid vastuseid. Iga lugeja on erinev ning see tähendab, et igaüks meist tabab situatsiooni veidi teisiti. Pane kirja see, kuidas sina sellest aru saad.

 


Antud artikkel pärineb blogist In Libris Libertas, kus kaks üliõpilast Oliver Ämarik ning Sander Pelisaar jõudsalt lugemist propageerivad.

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid omapoolselt sõna sekka öelda või soovitusi jagada, kirjuta meile aadressil rahvaraamat@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd ja soovitused on meie juures alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives