Täna on Anita Astrid 11-aastane ja Rahva Raamatu noorim lugemissaadik. Vanust on vähe, aga raamatutarkust ja lugemislusti nii palju, et ta paneb paljudel silmad särama. Ta on tüdruk, kelle jaoks hea päev algab ja lõppeb raamatute meeldiva lõhna ja lehekülgede sahinaga.
Aegumatud lemmikud
„Mul on raamatuid, mida tahaksin aina uuesti lugeda,” tunnistab ta. Viimaste päevade kaaslased on olnud „Paddington” ning „Tuulesahin pajudes” – „see on mõeldud kõikidele, olles nii soe raamat.” Astrid Lindgren on tema suur armastus, eriti „Madlike”: „Seal väga midagi ei juhtu ja just see kodune, rahulik kulgemine mulle meeldib.” Anita lemmikraamatuteks on kulgevad, aeglased raamatud. „Näiteks „Harry Potteri” raamatutes juhtub nii palju asju, et kogu aeg on pinge peal ning ei saa lõpetada selle lugemist. Kui otsustan, et loen ainult neli peatükki veel, siis viimases peatükis ikka juhtub midagi, mis tähendab, et pean edasi lugema. Ma ei saa magama minna. See tekitab suure pinge.”
Klassikute reas särab ka „Väikesed naised”. „See raamat on kurb, aga ilus kurb,” täpsustab Anita. „Mitte selline, mis lihtsalt teeb haiget.”
Eesti autoritest on Anita üks lemmikuid olnud Andrus Kivirähki „Oskar ja asjad”. „See oli väga tore raamat ja üldse mitte kurb.”
Miks lugeda?
„Üks mu lemmiktunnetest on see, kui istun ajalootunnis ja õpetaja räägib millestki, mida olen raamatust juba varem lugenud ning tean, mis juhtub,” naerab ta. Anita üks lemmikaineid on ajalugu, sest ta saab erinevaid teemasid hästi pikalt uurida. „Raamatu lugemine on aeglane rõõm. Film läheb kiiresti, aga raamatuga on aega olla.” Vahel ta mõtiskleb lugedes nii palju kaasa, et libiseb mõnest lõigust kogemata üle „ja siis tuleb peatükk uuesti läbi lugeda,” ütleb ta täiesti rahulolevalt.
Aeg endale ja raamatutele
Koju jõudes istub Anita kõigepealt enda tooli raamaturiiuli vastas ja vaatab, kuhu pilk pidama jääb. „Võin lihtsalt istuda ja raamatuid sirvida, ka siis, kui olen neid mitu korda läbi lugenud, see tunne annab hästi palju inspiratsiooni.” Ta tunnistab muigega, et nuusutab vahel raamatuid: „Mõnel raamatul on lihtsalt imeline lõhn.”
Anita ainuke mure on, et tema riiul on väike, aga raamatuid on palju. „Lubasin endale, et selle toa nurga hoian puhtana, sinna midagi ei pane… Nüüd on seal hiiglaslik kuhi raamatuid,” muigab ta. Samas on tal olemas oma kindel süsteem: „Mul pole raamatud mitte autorite kaupa, vaid selle järgi, mida ma ilmselt kunagi ei loe, väga head raamatud, klassikud ja keskmised.”
Koolikirjandusest
Anita arust on kahjuks enamus koolikirjandust selline, mida ta vabatahtlikult ei loeks. Mitte seepärast, et raamatud oleksid rasked, vaid et tihti on kurbus neis otsekohene, ilma ilu ja õhuta. „Hea kurbus on ilus kurbus,” ütleb Anita, „selline, mis paneb pikemalt mõtlema, mitte ainult haiget tegema.” Empaatiat on tema meelest lastel niigi palju, seda ei pea vägisi juurde pressima.
Anita tahab saada kirjanikuks
„Ma tunnen, et minu kirjutuslaud, tool ja raamaturiiul on minu maailm. Mulle väga meeldib oma maailm.” Kui Anita kirjutaks, oleks see ilukirjandus. „Mulle meeldivad elulood, mis on romaanina kirjutatud.” Teda huvitavad eriti Inglismaa ajalugu ja kuninglik pere. Kuid kõige rohkem tõmbavad teda lood, „kus mitte midagi ei juhtu” – „Paddingtoni” moodi soojad kulgemised. „Action-filmide pinge mulle ei meeldi. Tahan, et loos oleks aega olla.”
Kahe sõbra raamatuklubi
Anita ei tahtnud minna suurde avalikku raamatuklubisse. Nii sündis koos sõbranna Loviisaga nende endi raamatuklubi. „Joome teed, sööme küpsiseid, räägime raamatutest ja meisterdame iga kuu midagi, kord tegime järjehoidjaid, kord pidime ise teesegusid tegema.” Nad ei vali ühte ja sama teost, vaid loevad kuus neli oma valitud raamatut, peavad lugemispäevikuid ja jagavad oma muljeid teineteisega. „See, et sa saad ise valid, mida loed, ongi kõige suurem rõõm,” ütleb Anita.
Lemmikhetk päevast
„See hetk, kui jõuan koju ja tunnen, et ei pea kohe midagi tegema. Võin istuda oma lugemisnurgas, kirjutada, lugeda või õppida. Ja õppida aeglaselt, ilma kiirustamata. Ajaloos on alati veel midagi teada saada.”
Ja kui maailmale saaks täna ühe soovi öelda? Anita vastab kiiresti: „Rahu.” Siis lisab vaikselt: „Seda on väga vaja.”
Anita näitab, et lugemisharjumus ei teki kohustusest, vaid hetkest, mil raamat ise sind kutsub. Tema maailmas on lugemine nagu soe teeõhtu, mitte võidujooks peatükkide vahel. Anita ei otsi suuri kangelasi ega pööraseid seiklusi, vaid vaikseid, südamlikke hetki, mis jäävad meelde. See ongi tema saladus: lugemine ei pea raputama, et puudutada. Ja just seda soojust ja selgust, mida ta raamatutest leiab, oskab ta ka teistele edasi anda.
Soovitused väikestele ja suurtele Anitalt ja Rahva Raamatult
