Elisabet: „Praegu on käimas Eesti Raamatu Aasta, ja see on tõesti erakordne sündmus – mõelda vaid, 500 aastat esimesest eestikeelsest raamatut! See on midagi, mille üle saab ja tuleb uhkust tunda.
Mina loen nii eesti, inglise kui ka soome keeles. Pean tunnistama, et võiksin rohkem lugeda eesti autoreid, kuid viimasel ajal on mu lugemislaual olnud palju tõlkekirjandust: ilukirjandust, krimkasid ja elulugusid. Aga mind on alati paelunud lood, millel on algus ja lõpp, mis moodustavad terviku ja mille tegelased jäävad sinuga kauemaks.
Eesti kirjanikest jättis mulle hiljuti väga sügava mulje Piret Raua romaan „Keedetud hirvede aeg“. See puudutas mind tõeliselt – oli lihtne samastuda peategelase, ajastu ja olustikuga. Nõukogude ajal kasvamine ja tüdrukust täiskasvanuks sirgumine on mulle väga südamelähedased teemad.“
Soovitus: Lydia Sandgreni „Kogutud teosed“
„Kui mõelda, millist raamatut ma kõigile soovitaksin, siis see oleks Lydia Sandgreni „Kogutud teosed“. See on ühe perekonna lugu ja mulle väga meeldivad sellised raamatud, mis räägivad peresuhetest, õdede-vendade, vanemate ja laste vahelisest sidemest.
Selles loos on keskmes sõprade kolmnurk, mille lugu liigub ajas edasi-tagasi: tänapäeva ja 1960. aastate vahel, Pariisi ja Göteborgi vahel. On noorus, looming, armastus. Lõpuks kaks liiget sellest kolmikust abielluvad omavahel ja sünnivad ka lapsed. Kuni ühel hetkel naine lihtsalt kaob. Sõna otseses mõttes kaobki.
Nende tütar hakkab hiljem ema jälgi ajama, sukeldudes oma vanemate noorpõlve ja püüdes mõista, mis tegelikult juhtus. Raamatus on põnevateks tegelasteks ka üks kuntnik ja üks kirjastaja ning raamatutega seotud raamatut on alati tore lugeda.“
