Lev Võgotski “Mõtlemine ja kõne”
Raamat ilmus juba peale autori surma 1934. aastal, koondab endasse Võgotski mõned erinevad eessõnad Lääne psühholoogiakirjanduse tõlgetele, koguteostes ja ajakirjades ilmunud artiklid, lõpetuseks ka varem ilmumata tekste. Need on žanrilt erinevad, kirjutatud osalt eri aegadel, praeguseks on paljuski muutunud kasutatud terminite sisu. Lisaks oli autor raamatu viimistlemisperioodil juba parandamatult haige. Seetõttu raamatu terviklikkus kannatab ning annab hulgaliselt tõlgendusvõimalusi. Käesoleva väljaande aluseks on võetud esmatrükk, mis on loodetavasti hilisematega võrreldes vähem tsenseeritud ja autentsem. Loe edasi…
Grete Arro soovitab: “Paljusid inimesi huvitab psühholoogia. Aga kui tahta selles valdkonnas õppida midagi tõeliselt olulist ja huvitavat, siis tasub võtta Võgotski. Teist nii sidusat mõtlejat ei ole ega tule… Või siis tuleb raamatusoovituses NO 10. Püsige liinil!”
Umberto Eco “Foucault’ pendel”
Umberto Eco kirjutas „Foucault’ pendli” 25 aastat tagasi, kui meid ümbritsev esemeline maailm oli paljuski teistsugune, lapsepõlvehirmude ja teostamatute püüdluste, tühjuseängi ja saladusejanu küüsis inimene aga küllap samasugune nagu praegugi. Too lõputa jääv teos kõnnib ajaloo keerdkäikudes, kõneleb tunnetuse ja otsustusvõime(tuse) teedest, uinuva mõistuse eksirännakuist, ihade ja tungide nõiaväelisusest, ammutades müstika ja legendide, uskumuste ja teoloogia, maagia, filosoofia, alkeemia, muistse ja moodsa teaduse varamust. Loe edasi…
Grete Arro soovitab: “Hilarioosne ja sobib tõejärgse maailma mõtestamiseks nagu kirss silmaauku või rusikas tordile. Suvaliste tunnuste järgi suvaliste seoste loomise protsessi mõistmise naljakamaid manuaale.”
Lev Rubinstein “Kartoteegid”
Lev Rubinstein on tänapäeva tuntumaid vene luuletajaid, kes on oma tekstid jäädvustanud kartoteekidena. Kartoteegis on teksti põhiüksuseks üks nummerdatud kaart, mitte lause, lõik ega värss. Iga kartoteek on omaette ruumistatud tekst, kus sügavusse liikumine muutub meeleliselt tajutavaks.
Grete Arro soovitab: “Moskva kontseptualisti visuaalruumilised tekstid. Loed ja ei hinga. Ettevaatust.”
Nadežda Mandelštam “Esimene raamat”
Nadežda Mandelštami mälestusteraamat kirjeldab 1930. aastate sündmusi ja olusid Nõukogude Liidus, võttes vaatluse alla oma mehe, luuletaja Ossip Mandelštami saatuse.
Grete Arro soovitab: “Nadežda Mandelštam kirjutas enda arvates dokumentaalse elulooraamatu, aga sisendus- ja üldistusjõult paneb see pika puuga ära enamikele hoolega komponeeritud romaanidele. Tahaks kohe tsiteerida, et “Nii targa naise kohta olete te erakordselt rumal!”
Jorge Luis Borges “Fiktsioonid. Aleph”
Käesolev raamat koondab ühiste kaante vahele maailmakuulsa argentina kirjaniku Jorge Luis Borgese (1899-1986) kaks kõige tuntumat novellikogu: 1944. aastal ilmunud «Fiktsioonid» ja 1949. aastal ilmunud ning autorile laiema tunnustuse toonud «Aleph». Borgese labürindilaadne novellimaailm on äärmiselt isikupärane ja fantaasiarikas, kus peenelt põimuvad tegelikkus ja väljamõeldu. Vaieldamatult ühe 20. sajandi suurima novellisti ainulaadne fantastilis-filosoofiline lühiproosa.
Grete Arro soovitab: “No krt, kuidas mulle ei meeldi normaalsus. Borges sellistele sobib.”
Viivi Luik “Ajaloo ilu”
Eesti kaasaegse klassika ühe tähtteose kolmas, parandatud trükk (esmatrükk 1991). Romaan on suur ajastuüldistus, eesti kirjanduse üks esimesi sügavalt kosmopoliitseid teoseid. Põhiosa tegevusest toimub Riias, taustaks on 1968. aasta sündmused Prahas. Viivi Luigele omaselt on raamat kirjutatud intensiivses ja samas aistitavalt poeetilises keeles. Teos tõusis juba oma esmailmumisel kitsast eesti kultuuriruumist kõrgemale, tabas ajastunärvi, tegi võimsaid üldistusi lähtudes Euroopa ajaloost ja on tänaseks tõlgitud 14 keelde.
Grete Arro soovitab: “Lendromaan, mis on nagu ajaloo 3D-prillid. Lapsed, lugege seda!”
Mircea Eliade “Jaaniöö”
Romaani tegevust piiravad kaks jaaniööd — ööd, mil legendi järgi võib avaneda taevariik, ning mil saab alguse ja leiab lahenduse Stefani ja Heana müütiline armastus. Sellega on ka kogu romaani tegevus asetatud mitte igapäevase imepärase konteksti: see, kuidas Stefan aastaid vaevab oma pead, et leida seletust mõningatele sündmustele või kuuldud nimedele, võib kohati meenutada paranoiku heitlusi — kelle väljamõeldised on reaalsemad kui reaalsus ise. Kuid Eliade suudab valitseda seda kaootilist unenäolisust, mis tavareaalsuse mõistuspärasusel jalad alt lööb, muutes selle küll mitmekihiliseks ja harjumatult sümboolseks, kuid ikkagi süsteemiks, milles iga seik omandab tähenduse.
Grete Arro soovitab: “Täpselt südaööl oleks auto pidanud kaduma”. Ja seejärel terve romaanitäis unenägu, kus üks eriliselt selge tulevikumälestus läbivalt heiastumas. Eliade on põhjendamatult tähelepanu alt väljas kirjanik, ja suur oli mu õõv, kui ma avastasin, et tema eluloos on mõneti mitte-natsi-režiimi-taunivaid seisukohavõtte või võtmata jätmisi. See nagu heidab varju ka raamatule, aga elu ongi selline… Kahju.”
Joseph Brodsky “Täiel määral mitte keegi”
Luuletaja, esseist, draamakirjanik Joseph Brodsky (Jossif Aleksandrovitš Brodski, 1940–1996) jättis sügava jälje nii vene- kui inglisekeelsesse kirjandus- ja kultuurimaailma. Ta osales intensiivselt Ameerika ja eriti New Yorgi intellektuaalses elus ning Susan Sontagi sõnade järgi suutis seda oluliselt muuta. Raamatust leiab kolm esseed “Täiel määral mitte keegi”, “Ümberristitud linna reisijuht” ja “Poolteises toas”.
Grete Arro soovitab: “Mõtlesin, kas panna “Koguja rõõm”, aga sellest vist räägitakse niikuinii kogu aeg, onju? Neile, kes tunnevad ammendamatut huvi “vene müsteeriumi” vastu, avab Brodsky järjekordse salaukse, mis viib… ei, muidugi mitte mõistmiseni, aga teekond on huvitav.”
Humberto Ak’abal “Ega kivid ole tummad”
Kitšee poeet Humberto Ak`abal sündis 1952. aastal Guatemala kõrgmägedes, põlises Momostenango külas, kus ta elab ja kirjutab tänini. 1980. aastatel valminud esimeste luulekogude käsikirjad ei leidnud kodusõja tingimustes ja kitšeekeelseina pikka aega kirjastamisõigust. Alates 1990. aastast aga on Ak`abalilt ilmunud 15 luulekogu, talle on omistatud mitmeid rahvusvahelisi luuleauhindu ning tema loomingut on tõlgitud tosinasse keelde.
Grete Arro soovitab: “Kitšee poeedi luulekogus on peidus ilmselt kõigi aegade diibim luuletus. Otsi üles.”
Aaro Toomela “Kultuur, kõne ja minu ise”
Raamat on Minu Isest, sellest, kes me vaimsete olevustena oleme. See on täiesti kasutu raamat – siit ei leia ühtegi nõuannet. Siin pole üldse juttu pereprobleemide lahendamisest, vaimsest täiustumisest, ajupotentsiaali kasutamisest, mõjustamise võtetest, eneseleidmisest ega kõigest muust taolisest. Selle asemel leiate siit ühe võimaliku viisi mõistmaks, mis on psüühika, mis on elu, mis on keskkond ning mis on meel, keel, märk, kõne ja kultuur. Saate samuti teada, mis on emotsioon, teadvus, alateadvus ning vaba tahe. Loe edasi…
Grete Arro soovitab: “Kui sa veel ei teadnud, et Eestis liigub, loob ja lehvitab ilmselt meie ajastu originaalsemaid mõtlejaid, siis nüüd sai see viga parandatud. Paljusid inimesi huvitab psühholoogia, aga kui tahta lugeda midagi päriselt põnevat ning seejuures kogeda inimliku arutlusvõime sellist kõrgpilotaaži, et juuksed lehvivad, siis tasub võtta Toomela. Lase end sellest ära rikkuda!”
Robert Musil “Omadusteta mees”
Lõpetamata romaan kolmes köites, mida peetakse 20. sajandi Euroopa üheks märkimisväärsemaks teoseks ning mille tegevus toimub Austria-Ungari monarhia valitsemise lõpupäevil.
Grete Arro soovitab: “Ma arvan, et inimkond teeks kordades vähem kurja, kui kõik, kellel kaalutlematu tegutsemiskihk peale tuleb, istuksid vaikselt ja loeksid Musili “Omadusteta meest”. Võib ka eesti keeles. Proovi.”
