Indrek Hargla „Heade mõrvade linn“
„Kriminaalse raamatukogu“ sarja avateos, mis juhatab sisse Tartus toimuvad mõrvalood ja eradetektiivi Laura Peegeli tegelaskuju. Mõned asjad, mida ma Tartu kohta selles raamatus nagu ette ennustasin on ka täide läinud. Ilmselt tuleks seda lugeda kui kriminaalkirjanduse paroodiat. See raamat saab peagi järje, uue aasta alguses ilmub „Mõrv Südalinna kultuurikeskuses“, kus tegutseb jälle Laura Peegel ja mille sündmustik toimub rohepöörde järgses Tartus.
Indrek Hargla „Apteeker Melchiori apokrüüfid“
Kolm lühiromaani apteeker Melchiori seiklustest, kolm süžeed, mis tundusid paremini töötavad lühemal ja kompaktsemal kujul. Melchior tegutseb Tallinnas, Tartus ja Gotlandil. Iseäranis Tartu piiskopkonna kohta olen ma teksti poetanud oletusi, kuidas asjad võisid seal viissada aastat tagasi olla, kuidas Tartu toona toimis, kuidas igapäevaelu elati. Tõestada ja kontrollida neid oletusi ei saa, aga ma pean neid võimalikuks.
Henryk Sienkiewicz „Quo vadis“
Poola klassiku klassikateos, kristlik suurromaan, esimest korda täies mahus ja korralikult tõlgituna eesti keeles. See on fiktsioon sündmustest, mis muutsid maailma ja väga lootusrikas romaan.
John Grisham „Vahetus. Pärast „Firmat”“
Grishamit võib pidada moodsaks klassikuks. Tema teoseid iseloomustab tihe ja kompetentne ainestik, enamasti juriidika või poliitika ja lihtne, infotihe ja arusaadav keel. Tema raamarud on väga hea rütmiga, ei ole ülekirjutamist, venitamist ega tühja loba. Grisham on kirjanik, kellelt on palju õppida.
Heili Reinart „Grandist Werneri ja Sinimandriani“
Üks raamat endisaegse Tartu lõbustusasutustest, jookidest ja söökidest. 20. sajandi lõpul oli Tartu nagu saksa linn, milles elasid eestlased aga valitsesid venelased. Kõrtsikombestik oli huvitav segu saksa ja eesti kommetest.
Madis Maasing, Ain Mäesalu, Mihkel Mäesalu, Anti Selart, Heiki Valk, Aldur Vunk „Tartu piiskopkond, 1224–1558. Kõige võimsam territoorium“
Ja veel üks raamat Tartust, mis üpris hästi võtab kokku meie teadmiste ja uurimiste seisu Tartu piiskopiriigist kui võimukeskusest. Illustratsioonid toovad ajaloo meile päris lähedale.
Foto Indrek Harglast on teinud Heli Illipe.
