katrin pauts

Kas telesarjast saab raamatu ja vastupidi?

Ma ei uskunud, et see nii raske on! Kui kirjastajaga arutasime, et võiksin omakirjutatud põnevusseriaali “Nukumaja” raamatuks kirjutada, arvasin algul, et see on maailma kõige lihtsam ülesanne – võta vaid stsenaariumid ette, kirjuta neid veidi ümber ja valmis. Töö käigus sain aru, et see pole sugugi lihtne, tõtt-öelda osutus see võimatuks (sel suure avastuse hetkel mõistsin, et olen mõlemas oma ametis vist päris hea, kui suutsin töö käigus kiiresti aru saada, kui erinevat lähenemist ja töövahendeid need nõuavad).

Sarjas on lihtsalt liiga palju tegelasi ja sündmusi, sest tempo on hoopis teistsugune. Kehtib ka vastupidine – romaanist saab sarja ainult juhul, kui stsenarist seda ise n-ö edasi kirjutama ja tõlgendama hakkab, sest üks raamat kannab ehk ainult ühe episoodi jagu (seda on näha näiteks ka Henning Mankelli romaanidel põhineva “Wallanderi” sarjas, aga ka Caroline Grahami krimkade ainetel sündinud “Midsomeri mõrvade” või Agatha Christie “Poirot’s” – nende kõigi puhul kehtiub “üks romaan, üks episood”). Nõnda sai “Nukumaja” hoopis uue kuju – täiesti teistsuguse loo, kus tegelased laias laastus samas, aga muidu on see hoopis uus põnevik. Ning seega saigi see raamat nimeks Marduse tänav”.

Eesti kirjandusmaastikul on seriaalidest või nende ainetel kirjutatud raamatuid veel ja miskipärast lugejad umbusaldavad neid, kartes vist, et on juba kõiki neid lugusid näinud. Vahel on see kahtlus põhjendatud, vahel kardetakse ilmaaegu (“Marduse tänav” võikski olla hea näide – see on ju tegelikult põnevik nagu iga teinegi minu sulest ilmunu). Olen nüüd läbi kogemuse targemaks saanud, et selline suund, et kõigepealt on sari või film ning siis alles tuleb raamat, ei tasu end ära – liiga palju tööd ja vaeva, loo äratundmatuseni tuunimist. Parem võikski siis hoopis nullist alustada ja säästa end asjatuist kammitsaist.

Raamatuid, millest on hiljem seriaal saanud, on aga eriti palju, eriti just põnevikke. Lisaks eespool mainituile meilgi menukaist näiteks Stieg Larssoni “Millenniumi”-lood, Michael Connelly ja Kathy Reichi krimkad (meilgi jooksev sari “Kondid”), Rex Stouti tüse superdetektiiv Nero Wolfe, Georges Simenoni Maigret’-lood — paljud maailmakuulsad menukid on saanud oma sarjad, mis ühel hetkel kaugenevad raamatus loodud maailmast nii, et algmaterjal ei tule enam kellelegi meeldegi.

Indrek Hargla “Merivälja”

Indrek Hargla "Merivälja"Kui palju negatiivset kõmu tekitanud “Eesti parim seriaal” “Pank” ei olnud veel eetrisse jõudnud, kehtis peaaegu kõik “Panga” kohta kõneldu “Merivälja” puhul – seriaal, milles vaatajad üsnagi pettusid, ja üllatuslikult näis ajalehtedes ilmunud kommentaaride põhjal pettunud olevat ka Eesti edukaima põnevuskirjanikuna tuntud stsenarist Indrek Hargla. Nimelt oli Hargla põrkunud asjaoludega, mille ka mina “Nukumaja” puhul pidin läbi elama – seriaal ei ela ekraanil ealeski päris sama elu, mis kirjaniku peas. See võib olla natuke või ka päris palju teistsugune, kui oled kirjutades ette kujutanud. Kui “Merivälja” romaanivormis ilmavalgust nägi, kommenteeris Hargla, et voh, nüüd on see lugu just niisugune, nagu tema seda mõtles. Ma ei ole sarja lõpuni vaadanud, aga vast mõnikord ongi niisugustele raamatutele parem lähenda puhta lehena.

Indrek Hargla “Süvahavva”

 Indrek Hargla "Süvahavva"Ilmselt kehtib sellegi teose puhul laias laastus sama jutt, mis “Meriväljast” kõneldes – kui kirjanikust saab stsenarist, tahaks ta pärast oma töö tulemuse ekraanil nägemist küllap pea alati öelda: lugege parem raamatut. Seriaalina on “Süvahavva” suurim väärtus julgus – Eesti sarjade menu haripunktis, kui tundus, et telekanalid on valmis juba kõigega katsetama (praeguseks on see õnnis aeg kahjuks jälle läbi), tuldi välja millegi ebatavalisega, nn müstilise põnevikuga. Tavapäraselt koguperekomöödiaid eelistaval kohalikul telemaastikul oli see suur hüpe turvalistelt radadelt tundmatusse. Päris läbi see ei kukkunud, aga üüratut vaatajamenu ka ei saanud. Raamatki ei osutunud ehk nii suureks hitiks kui Hargla lugude puhul harjumuspärane.

Gerda Kordemets “Viktor Korol, Siberi võmm: Tallinn lõhnab”

 Gerda Kordemets "Viktor Korol, Siberi võmm. Tallinn lõhnab"Sedagi raamatut ei maksa karta eeldades, et kõik need lood on juba teleekraanilt nähtud. Ei ole. Tippstsenaristide hulka kuuluv Gerda Kordemets sai möödunud kevadel valusa hoobi ootamatust kohast, kui Kanal 2 otsustas sisuliselt üleöö ja näiliselt mingi põhjenduseta loobuda tema kirjutatud menusarjast “Siberi võmm”. Nii lohutaski Gerda end ja vaatajaid, pannes plaanis olnud lood hoopis raamatukaante vahele.

 

 

Jay Asher “Kolmteist põhjust” 

Hay ASher "Kolmteist põhjust"See raamat on neile, kes on Netflixi menusarja “13 Reasons Why” fännid, aga kuna seriaal valmis kümme aastat hiljem kui ilmus raamat, ehk ei ole vaja seda enne üldse vaadatagi? Üleüldse on raamatutel, millest on hiljem seriaal sündinud, läinud paremini kui neil, mis on kirjutatud seriaali põhjal. Raamat oli korralik hitt, mis jõudis müügitabelites kõrgele, kuid maine on nii sel kui ka sarjal vastuoluline – kas põnevusromaani võtmes kirjutatud lugu teismelise tüdruku enesetapust ikka on õige sõnum, mida koolikiusamise all kannatavatele noortele anda? Eks igaüks otsusta ise, kas raamat on vajalik tähelepanupööramine olulisele teemale või olulise teema katmine ohtliku glamuuriglasuuriga.

Shirley Jackson “Haunting of Hill House”

Shirley Jackson "The Haunting of Hill House"See romaan on olemas juba aastast 1959 ja Ameerikas peetakse seda oma žanri üheks paremaks näiteks, aga ei mina ega vast miljonid teisedki olnud sellest kuulnud enne kui Netflix sel sügisel samanimelise sarjaga välja tuli ja see kohe megahitiks sai. Olen minagi nüüd seebikavõtmes melodramaatilise kummitussarja tulihingeline fänn ja ootan teist hooaega, mida on juba ka lubatud.

Shirley Jacksoni romaan aga erineb sarjast päris tugevalt – minu esmamulje järgi (ehkki see pole mul veel päris läbi) just sama palju kui mu enda “Marduse tänav” erineb sarjast “Nukumaja”. Teiste sõnadega: see pole just eriti äratuntav, samas midagi tuttavlikku ikka on. Kummitavasse majja kolivad tegelased kannavad samu nimesid nagu seriaalis, aga nad ei ole siiski päris samad inimesed. Kumb lugu on ägedam, eks see ole lugeja/vaataja otsustada, minu jaoks on nad täpselt võrdsed.

Raamatu žanrimääratlus on muuseas nn “gooti horror” või ka “lõuna gootika”, mida on tähelepanelikumad ja teadlikumad lugejad pidanud väga omaseks ka minu lugudele. Võiks öelda, et see on Skandinaavia noiri vastand, lopsakas ja hoogne lõunamaa-, mitte põhjamaa öö.

Õudusklassik Stephen King on seda romaani enda üheks lemmikuks nimetanud ja ju ta teab, millest kõneleb. Paar kriitikut on öelnud, et “Haunting of Hill House” on kõige närvekõditavam lugu, mida nad eales on lugenud. Sama turunduslauset kasutati ka sarja puhul ja sageli vastas see ka tõele – oli kohti, kus isegi mina, paadunud tegelane, pidin silmad sulgema.

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives