„Malibu tõuseb tuhast” on lugu unustamatust õhtust ühe perekonna elus: õhtust, mil nad kõik peavad valima, mida jätta alles inimestelt, kes on nad loonud… ja millest loobuda.
Nina Riva ärkas, ilma et oleks isegi silmi lahti teinud.
Teadvus imbus aeglaselt temasse, nagu ei tahaks teda hommikuga ehmatada. Ta lebas voodis, unistades lainelauast oma rinna all lainetes, enne kui talle meenus reaalsus ja tõsiasi, et veidi enam kui kaheteistkümne tunni pärast tunglevad tema koju sajad inimesed. Unehägu lahtudes jõudis talle veel kord kohale, et iga viimne kui üks täna saabuv inimene on kursis talle osaks saanud häbiga.
Ta oigas vaikselt selle kõige üle, ilma et oleks omaenda ripsmete vahelt veel väljagi piilunud.
Kui Nina kõrvu kikitas, võis ta kuulda all kaljul randuvate lainete müra – õige õrnalt.
Ta oli alati kujutlenud, et ostab kunagi samasuguse maja nagu see, milles tema ja ta õde ning vennad olid Old Malibu Roadil üles kasvanud. Kohe PHC kõrval asuva kipaka rannabangalo, mis oli ehitatud postidele ja eendus otse ookeani kohale. Tal olid armsad mälestused akendele pritsivast lainevahust ning pooleldi mädanenud puidust ja roostetavast metallist, mis toetasid põrandat ta jalge all. Ta tahtis seista oma maja rõdul ja vaadata alla, et näha tõusuvett ja kuulda murduvate lainete müra.
Aga Brandon oli tahtnud elada kaljul.
Seega oli mees võtnud kätte ja ostnud neile selle klaasist ja betoonist villa Point Dume’i kaljupealses enklaavis, viiekümne jala kõrgusel ranniku kohal, kust järsk rada ja trepp alla murduvate lainete juurde viisid.
Nina püüdis kõigest väest vee müha kuulata ega avanud silmi. Miks ta peakski? Tal polnud siin midagi vaadata.
Brandonit ei olnud tema voodis. Brandonit polnud selles majas. Brandonit polnud isegi Malibus. Ta oli Beverly Hillsi hotellis, roosa dekoratiivkrohvi ja roheliste palmide keskel. Ning arvestades varajast tundi, lamas ta tõenäoliselt une hõlmas Carrie Soto käte vahel. Kui mees ärkab, lükkab ta naise juuksed oma suure kämblaga kõrvale ja suudleb tema kaela. Ja siis hakkavad nad kahekesi tõenäoliselt USA lahtisteks asju pakkima.
Võeh.
Nina ei vihanud Carrie Sotot selle pärast, et too oli temalt abikaasa varastanud, sest abikaasasid ei saanud varastada. Carrie Soto polnud varas; Brandon Randall oli reetur.
Tema oli ainus põhjus, miks Nina Riva oli ajakirja Now This 22. augusti numbri esikaanel koos pealkirjaga: NINA MURTUD SÜDA: KUIDAS ÜKS POOL AMEERIKA KULDSEST PAARIST KÕRVALE HEIDETI.
Kogu artikkel oli pühendatud tõsiasjale, et tema profitennisistist abikaasa oli ta avalikult oma profitennisistist armukese pärast maha jätnud.
Kaanefoto näitas teda üsna heas valguses. Nad olid kasutanud üht fotot aasta alguses Maldiividel toimunud rannariiete pildistamiselt. Ninal oli seljas fuksiaroosad bikiinid, mille alumine osa oli kõrgele puusale veetud. Ta tumepruune silmi ja pakse kulme raamisid pikad pruunid juuksed, mis olid päikesest pleekinud ja nägid veidike niisked välja, kerge lokk veel sees. Lisaks, muidugi, tema kuulsad huuled. Täidlane pruntis alahuul ja õhem ülahuul selle kohal – Riva huuled, nagu neid kutsuma hakati, kui tema isa Mick need kunagi kuulsaks tegi.
Algsel fotol toetus Nina lainelauale, oma kollase-valgekirjule, kuue jala ja kahe tolli pikkusele Town & Country thruster’ile. Kaanel olid nad laua välja lõiganud. Aga sellega oli Nina nüüdseks juba harjunud.
Ajakirjas sees oli Ninast Ralphsi toidupoe juures kolme nädala eest tehtud foto. Ta oli kandnud sel hetkel valgeid bikiine, mille peal lilleline suvekleit. Ühes käes oli tal Virginia Slims sigarett ja teises Tab’i limonaadi kuuspakk. Kui lähemalt vaadata, on näha, et ta on nutnud.
Selle kõrval oli trükitud ära kuuekümnendate keskpaigast pärinev foto tema isast. Too oli pikk, tumedapäine ja traditsiooniliselt nägus, kui ta lühikestes pükstes, Hawaii särgis ja sandaalides Trancas Marketi ees seisis, suunurgas Marlboro sigarett ja käes kott toiduainetega. Fotode kohale oli trükitud pealkirjaks: KÄBI EI KUKU RIVA-KÄNNUST KAUGELE.
Esikaanel kujutasid nad Ninat kuulsa mehe hüljatud naisena, ajakirjas sees kuulsa mehe tütrena. Iga kord, kui ta sellele mõtles, pidi ta hambad kokku suruma.
Lõpuks avas ta silmad ja vaatas oma toa lage. Siis tõusis ta voodist, muidu alasti, jalas vaid bikiinide alumine osa. Ta suundus betoonist trepiastmetest alla kahhelpõrandaga kööki, avas tagaaeda viivad lükanduksed ja astus välja terrassile.
Hingas sisse soolast õhku.
Hommik ei olnud veel palavaks kiskunud; tuul, milleta ei saa ükski ookeaniäärne linn, puhus välja merele. Nina tundis seda oma õlgadel, kui astus üle täiuslikult pügatud muru, tundes varvaste vahel jäiku libleservi. Ta kõndis, kuni jõudis kaljuservani.
Seal pööras ta pilgu horisondi poole. Ookean oli tindisinine. Päike oli tõusnud juba tunnikese eest. Kajakad kisasid kiledalt, kui mere kohal alla ja üles sööstsid.
Nina nägi, et olud olid täna head, kena ummiklainetus rullus Little Dume’i poole. Ta vaatas, kuidas järjekordsed lained kaldale rulluvad, vaatas, kuidas need jäid lainelauast puutumata. See näis tragöödiana. Need lained, mis üksipäini randa rullusid, ilma et keegi neid endale allutaks.
Ta teeb seda ise.
Ta laseb ookeanil haavad ravida, nagu oli alati teinud.
Ta võis elada majas, mida poleks iial endale ise valinud. Ja võis olla maha jäetud naine, kes ei mäletanud enam, miks ta oli selle mehega ülepea abiellunud. Aga Vaikne ookean oli tema ookean. Malibu oli tema kodu.
Brandon polnud iial mõistnud, et Malibus elamise võlu ei peitunud luksuses, vaid hoopis metsiku loodusega ühes elamises.
Nina noorusaja Malibu oli olnud pigem maakoht kui linnastunud, rulluvad mäed täis pindamata teeradu ja tagasihoidlikke majauberikke.
Oma kodulinna juures armastas Nina just seda, kuidas sipelgad leidsid alati tee köögikappidesse ja pelikanid vahel su terrassiserva täis sittusid. Asfalteerimata teede ääres vedelesid hobusõnnikuhunnikud, mille olid jätnud sinna ratsa turule suunduvad naabrid.
Nina oli veetnud sellel kitsukesel rannaribal kogu oma elu ja ta mõistis, et ei suuda sellega toimuvaid muutusi peatada. Ta oli näinud, kuidas tagasihoidlikud rantšopiirkonnad kasvavad keskklassi naabruskondadeks ja kuidas Malibu oli nüüd muutumas rannaäärsete hiiglaslike villade maaks. Aga selliste vaadete juures oli olnud vaid aja küsimus, millal ropprikkad välja ilmuvad.
Ainus tõeline üllatus oli see, et Nina oli ühe sellisega abiellunud. Ja nüüd kuulus üks killuke sellest maailmast vist talle, meeldigu see siis talle või mitte.
Hetke pärast pöörab Nina ringi ja läheb tagasi majja. Ta paneb ujumisriided selga ja suundub otsejoones tagasi sellesse kohta, kust pääseb kaljusse raiutud treppi mööda alla liivale, ning haarab rannale ehitatud kuurist oma lainelaua.
Aga praegu mõtleb Nina vaid tänaõhtusele peole, kus ta peab seisma silmitsi kõigi nende inimestega, kes teavad, et ta abikaasa ta maha jättis. Ta ei liigutanud. Ta polnud veel valmis ringi pöörama.
Selle asemel seisis Nina Riva kaljuserval, mida polnud iial endale tahtnud, ja vaatas välja vee poole, soovides, et see oleks talle lähemal, ning esimest korda oma vaikses elus karjus ta tuulde.
Taylor Jenkins Reid “Malibu tõuseb tuhast”
„Kui suvi mahuks raamatusse, leiaksite selle just siit.” – Oprah Daily
„Reid on taas suutnud luua tempoka, kaasahaarava romaani.” – The Washington Post
„Reid toob lugejani hinge matva, eepilise perekonnaloo.” – Marie Claire
„Reidi kirjeldused Malibust on nii eredad, et lugedes võiksid vanduda, et tunned mereõhku oma näol ja liivateri varvaste vahel. Sõltuvust tekitav lugu perekonnasidemetest ja vabaks murdmise väest.” – Kirkus Reviews
„Iga Reidi romaan on suursündmus.” – E! Online
About the author
