„Koertepark” on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon. Romaanis kirjeldatud 10–11 aasta tagune Ukraina viiks lugeja justkui tagasi nõukogude aega: sama meeleolu, samad punased nelgid. Oksanen ei jää siiski selle juurde pidama, ta kirjutab ka pärast taasiseseisvumist ja eelkõige oranži revolutsiooni ajal riigis toimunud muutustest, uuest leheküljest Ukraina ajaloos. Kogu selle taustal toob Oksanen selgelt ja vahedalt lugeja ette uue maailma: majandusharuks muudetud lastevabriku, kunstliku viljastamise ja surrogaatemaduse ning õigustest ilmajäetud, armutult ärakasutatud doonorid.
„Sofi Oksasest on kiiresti saanud üks olulisemaid hääli postkommunistlikus maailmas.” – The Economist
KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST
2006
Kui ma esimest korda pärast noorusaastaid tuppa astusin, võpatasin avanevat vaatepilti nähes. Raamitud fotosid minust oli laual, kummutil ja seintel. Enamjaolt olid need ajakirjadest välja lõigatud koltunud reklaamid, millega püüti müüa kõike, mida naisekeha vormide abil müüa saab, plekieemaldajatest autovaruosadeni. Olin saatnud pildid emale tõenditena oma modellitööst ja arvanud, et ema kogub need albumisse, aga ema oli teinud neist tervet tuba katva altari, kus erksad värvid ja allahindluste protsendid omavahel tähelepanu pärast võistlesid. Fotodel ei olnud midagi, mille üle rõõmustada või mida uhkusega meenutada. Need ajasid mind iiveldama.
Võtsin väljalõiked seintelt maha, kogusin kummutil toretsevad pildid sülle ja toppisin kogu hunniku kappi. Kõige pealmiseks jätsin kaminatule valguses kümbleva lõngareklaami ja sulgesin ukse.
Pärast õhtusööki olid fotod oma kohal tagasi – isegi kastanipüree reklaam, mida ma vihkasin. Ema nobedus pani mind imestama. Ta oli tegutsenud samal ajal, kui mina olin käinud tädiga aeda vaatamas. Tädi tuli tuppa, pani käe korraks mu seljale ja sosistas, et emalt ei tohi võtta õigust oma laste üle uhkust tunda. Ma ei saanud talle öelda, kuidas kõik oli vastu taevast lennanud. Tädi vaatas mind, kallistas.
„Külvame järgmisel aastal rohkem ja Ivan aitab, pole häda midagi,” ütles ta. „Tore, et sa jälle kodus oled, Olenka.”
Tädi oli vanemaks jäänud, nagu emagi. Õue valvav koer oli uus. Muidu ei olnud pärast minu lahkumist midagi muutunud. Elektriposti otsas oli endiselt toonekurepesa, kuigi linnud olid juba lõunasse lennanud, ja välisukse kõrval rippuvad surnud meeste joped olid oma kohal. Üks oli minu isa, teine tädi kadunud mehe oma. Isa õde leidis, et parem on, kui võõras arvab, et majas elab ka mehi. Pärast isa matuseid olime tema juurde kolinud ja nüüd olin ma tulnud tagasi üksildaste leskede majja ning naistepäeval
kingiksime me ise üksteisele lilli. See mõte pani mind tädilt küsima, kas Boriss ajab ikka veel oma gorilkat. Sel ajal, kui tädi pudeli järel käis, vahetasin lõpuks kingad kalosside vastu. Need olid uued ja kerged, ilmselt silikoonist. Minu jaoks ostetud, vist.
Järgmisel hommikul jalutasin bussipeatusse ja uurisin, kui palju on näha aeda ümbritseva tara pragudest ja kaugemalt tee pealt vaadates ka selle tagant. Mitte miski ei äratanud tähelepanu ja juhuslikke uudistajaid polnud karta. Hõõguvpunaste õite ajal võis asi muidugi teisiti olla. Ja ometigi oli tädil õigus, vaja oli rohkem moone. Minu kojutulekuga oli toitmist vajavate suude arv kasvanud ja ma olin juba õhtul tellinud meile joogivett kolmekümneliitristes kanistrites. Välismaal olin harjunud pidevalt vett jooma ja olin täielikult unustanud, millises seisukorras oli meie kaev. Ma ei teadnud, kuidas tellimuse eest maksta. Harjumusest, mille abil mina ja teised modellid oma kaalu kontrolli all hoidsime, tuleb loobuda. Aga tüsedam talje oli minu muredest väikseim.
Ma ei tahtnud, et tädi Ivani ettepanekutest kinni haaraks, tema käest raha laenaks või laiendaks moonikasvatust, kuigi ma usaldasin seda meest ja uskusin, et ta tõepoolest tahab aidata. Kõrge kahisev maisipõld varjaks hästi ka suuremat lillevälja ja meie juures töötav Boriss saaks ka suurema põllu eest hoolitsemisega hakkama. Boriss oli Ivani vend ja tädile nagu oma poeg. Siiski ei tahtnud ma, et me sõltuksime kriipsuvõrragi rohkem sellest kambast, kelle heaks Ivan töötas ja kellele ta moonidest saadud kompoti müüs. Mitte sellist tulevikku polnud ma meile kavandanud. Moonidest ei peaks me enam juttugi tegema, kui minu nägu oleks läbi löönud. Kompotiköök oleks kinni pandud ja ma oleksin ehitanud tädile uue maja vana asemele või ostnud linnast korteri. Nad ei oleks enam kunagi pidanud muretsema iga ebastabiilsuse märgi pärast, mis võiks mõjutada niigi ebapiisavate pensionite maksmist.
Olin öelnud, et koduigatsus tõi mu tagasi. Ma ei tea, kes seda uskus. Ma polnud enam aastaid saanud raha saata. Pidin selle heaks tegema. Pidin tööd leidma.
Hakkasin käima linnas töökuulutusi uurimas. Samas bussis istus sageli lootusrikast parfüümipilve levitav tüdrukute parv, teel Palace’i, mille konverentsiruumides esitleti välismaa poissmeestele võimalikke pruudikandidaate. Kui sihtpunkt lähenema hakkas, pihustasid lühijuukselised juustesse veel ühe kihi lakki, pikajuukselised haarasid harja ja harjatõmbed sulandusid tooside, karpide ja taskupeeglite kilksatuste rütmi. Olin veetnud aastaid tagatubades, mis olid täitunud samasugustest hiilgava tuleviku maalitud fantaasiapiltidest ainult selle vahega, et bussisalongi lõhnapilves võis eristada huulepulga rääsunud rasva hõngu, minu taga istuv tüdruk puuderdas põski tupsuga, mida polnud aastate kaupa pestud, ja paljude tüdrukute kleitidel kordusid metsikute kaslaste kasukatelt tuttavad mustrid. Kuulasin nende jutte ja mõtlesin, kas minagi pean samamoodi õnne katsuma, kuigi teadsin, et printse ei leidu mujal rohkem kui siin. Need tüdrukud seda veel ei teadnud ja nende elevil hääled meenutasid mulle, kuidas ma ise olin Pariisi põgenenud. Ka mina olin närveerinud ja kartnud, et teen midagi valesti. Ka mina olin tahtnud rohkemat kui kodukant oli suutnud mulle pakkuda. See tee oli mulle tuttav.
Sofi Oksanen “Koertepark”
„Koertepark” on loetav kui Euroopa lähiajalugu vaatlev realistlik romaan ja ühtlasi ka kui psühholoogiline põnevik. Eelkõige on see aga inimlik lugu lojaalsusest ja armastusest, oma lapsed kaotanud naisest ja valede jõust. Loe edasi…
About the author
