Armastatud inglise kirjaniku ja nobelisti Doris Lessingi (1919–2013) Aafrika-lood ilmusid esmakordselt 1951. aastal kogumikus „This Was the Old Chief’s Country“ ja kolm neist lugudest jõudis Loomingu Raamatukogu esimeses aastakäigus pealkirja all „Imerohi ei ole müüdav“ ka eesti lugejateni. Lugude aines pärineb peamiselt Lessingi lapsepõlvest, millest suurema osa veetis ta vanemate farmis Rodeesias, ja samuti tema nooruseaastatest. Doris Lessing oli 30-aastane, kui ta Londonisse elama asus, kuid Aafrika jäi nii tema südames kui ka loomingus alati väga olulisele kohale.
Foto: Maria Esko/Loomingu Raamatukogu
Katkend loost „Vana pealik Mshlanga“
Kui ma olin umbes neljateistkümneaastane, jalutasin ma ühel õhtul värskelt küntud maisipõllu äärt mööda alla nõkku, kuhu suured punased mullakamakad paistsid oma eredate vöötidega otsekui punane lainetav meri. Oli selline vaikne ja mõtlik õhtutund, kui linnud saadavad puult puule pikki ja kurblik-kutsuvaid hääli ning maa, taeva ja lehtede värvitoonid on sügavad ja kuldsed.
Minu ees, umbes paarsada jardi eemal, tuli suure sipelgapesa tagant nähtavale kolmemeheline pärismaalaste salk. Vilistasin koerad tihedalt oma seelikusiiludesse ja läksin püssi vibutades edasi, oodates, et mehed minu ees teerajalt aupaklikult kõrvale astuvad. Nemad aga tulid otse edasi ja koerad vaatasid minu poole üles, oodates käsku kallale tormata. Ma sain vihaseks. Pärismaalase poolt on see ülbus – teerajalt silmapilk mitte kõrvale astuda, kui ta on märganud valget inimest.
Kõige ees astus vana mees, toetudes kogu raskusega kepile. Ta juuksed olid juba peaaegu valged ja tumepunane tekk oli tal mantlina õlgadele heidetud. Tema taga astusid kaks noormeest, kes kandsid keedunõusid, viskodasid ja kirveid.
See ei olnud tavaline salk. Need ei olnud pärismaalased, kes tööd otsivad. Nende hoiak oli väärikas, neil oli oma asi ajada. Just see nende väärikus taltsutas mu keelt. Ma astusin tasakesi edasi, vaikselt rääkides urisevate koertega, kuni olin meestest veel ainult kümne sammu kaugusel. Siis vana mees peatus, tõmmates oma tekki koomale.
„Kena hommikut, Nkosikaas,“ ütles ta, nagu neil oli kombeks tervitada mitte ainult hommikul, vaid kogu päeva jooksul.
„Kena hommikut,“ ütlesin ma. „Kuhu te lähete?“ Mu toon oli toorevõitu.
Vana mees rääkis omas keeles, siis astus üks noorukitest viisakalt ette ja ütles hoolikas inglise keeles: „Mu pealik läheb vaatama oma vendi, kes elavad teisel pool jõge.“
Pealik! mõtlesin ma, mõistes nüüd uhkust, mis lubas vanal mehel seista minu ees nagu võrdsel – enam kui võrdsel, sest tema oli minu vastu viisakas, mina tema vastu mitte. Vana mees ütles jälle midagi, kandes oma väärikust nagu mõnd pärandatud rüüd, seistes minust ikka veel kümme sammu eemal, kummalgi pool üks tema saatjatest, kuid ei vaadanud mulle otsa (see oleks olnud ebaviisakas), vaid suunas pilgu üle minu pea kuhugi puude latvadele.
„Sina oled väike Nkosikaas baas Jordani farmist?“
„Olen küll,“ vastasin ma.
„Su isa ehk ei mäleta,“ ütles tõlk vanamehe eest, „aga meil oli üks pahandus paari kitse pärast. Ma mäletan sind sellest ajast, kui sa olid…“ Noormees pani oma käe põlve kõrgusele ja naeratas. Me kõik naeratasime.
„Mis on su nimi?“ küsisin ma.
„Ta on pealik Mshlanga,“ ütles noormees.
„Ma räägin isale, et ma sind kohtasin,“ lubasin ma.
Vanamees ütles: „Minu tervitused sinu isale, väike Nkosikaas.“
„Head aega,“ ütlesin ma viisakalt, mis mulle harjumatuse tõttu sugugi kerge ei olnud.
„Head aega, väike Nkosikaas,“ ütles vanamees ja astus kõrvale, et mind mööda lasta.
Ma läksin mööda, püss kohmakalt ripakil, koerad nuhutasid ja urisesid, sest neid ei lastud mängida oma lemmikmängu – pärismaalasi nagu loomi taga ajada. Varsti pärast seda leidsin ühe maadeuurija vanast raamatust niisuguse lause: „Pealik Mshlanga maa.“ Edasi oli seal kirjutatud: „Meie sihtkohaks oli pealik Mshlanga maa, mis asub jõest põhja pool, ja meie soovisime temalt küsida luba tema territooriumil kulda otsida.
Väljend „küsida luba“ tundus nii erakorralisena valgele lapsele, keda oli õpetatud suhtuma kõigisse pärismaalastesse nagu kasutatavatesse asjadesse, et see elustas uuesti küsimused, mida oli võimatu maha suruda: nad olid minu peas visalt käärima hakanud.
Tõlkinud Valda Raud
Doris Lessing “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte”
Kogumiku lugudes visandab Lessing meisterlikult pilte Aafrika loodusest, ent veelgi hingelähedasemad on tema jaoks mustanahaliste põliselanike ja valgete koloniseerijate omavahelised suhted ning maailmavaatelised küsimused, mis avanevad lugejale ilustamatult autori tundliku ja terava pilgu läbi. Loe edasi…
About the author
