Loe katkendit: Suzanne Collins “Laululindude ja madude ballaad”

“Näljamängude” autor Suzanne Collins on kirjutanud sarjale uue osa! “Laululindude ja madude ballaad” funktsioneerib “Näljamängude” triloogia eelloona.


Mängumeistrid näitasid ekraanil 12. ringkonna trööstitut väljakut, kus kohtuhoone ette oli püstitatud ajutine lava, mida piirasid rahuvalvajad. Linnapea Lipp, jässakas tedretähnidega mees, kes kandis lootusetult vanamoodsat ülikonda, seisis kahe kotiriidest märsi vahel. Ta pistis käe sügavale endast vasakule jäävasse kotti, tõmbas sealt paberilipiku ja heitis sellele vaid vaevu pilgu.

„12. ringkonna tüdruktribuut on Lucy Gray Baird,“ lausus ta mikrofoni. Kaamerapilt libises üle halli rahvamassi, üle hallide näljaste nägude, vormitute riiete, otsides tribuuti. Seejärel peatus kaamera sagimisel: ülejäänud tüdrukud tõmbusid eemale õnnetust väljavalitust.

Publik mõmises tüdrukut nähes üllatunult.

Lucy Gray Baird seisis sirgelt, seljas vikerkaarevärviline voltidega seelik, kunagi kaunis, nüüd aga narmendav. Tema tumedad lokkis juuksed olid kinnitatud kuklale ja põimitud longuvajunud metsalilledega. See värviline komplekt tõmbas pilke, nagu räbaldunud liblikas koisid täis väljal. Ta ei suundunud otse lava poole, vaid hakkas endast paremale jäävate tüdrukute salgast põigeldes läbi sammuma.

Kõik käis väga kähku. Tüdruk pistis käe korraks puusa juurde seelikuvoltidesse, tõmbas taskust mingi erkrohelise vingerdise, pistis selle ühe irvitava punapea pluusikaelusest sisse ning läks seeliku kahinal edasi. Kaamera püsis ohvril, kelle irve moondus õuduseks näol ja kes seejärel kiljudes ja kätega riideid kobades maha kukkus. Kostsid linnapea hüüded. Taustal aga põikles ründaja endiselt läbi rahvahulga, liugles endiselt lava poole ega vaadanud kordagi tagasi.

Heavensbee saal lõi kihama, kui kõik kordamööda küünarnukkidega oma naabreid togima hakkasid.

„Kas sa nägid seda?“

„Mida ta sinna pluusi sisse pistis?“

„Sisaliku?“

„Ma nägin madu!“

„Kas ta tappis tüdruku?“

Coriolanus libistas pilgu üle rahvahulga ja tundis lootusesädet. Tema hukkumisele määratud tribuut, tema kõrvaleheidetu, tema solvang oli pälvinud Kapitooliumi tähelepanu. See oli ju hea? Coriolanuse abiga suudab tüdruk seda ehk hoida ja poiss võib pöörata teotuse imetlust pälvivaks esinemiseks. Ühel või teisel moel olid nende saatused pöördumatult seotud.

Ekraanil jooksis linnapea Lipp lavatrepist alla ja trügis tüdrukute vahelt läbi, et jõuda maas lamava tüdruku juurde. „Mayfair?! Mayfair?!“ hüüdis ta. „Mu tütar vajab abi!“ Ring tüdruku ümber oli avanenud, kuid paari loidu abistamiskatset takistasid tüdruku tõmblevad jäsemed. Linnapea jõudis tekkinud sõõri just sel hetkel, kui väike sillerdavroheline madu tüdruku kleidivoltide vahelt välja lipsas ning rahvahulka kadus, tuues kaasa karjeid ja rüselust, et teda vältida. Mao lahkumine rahustas Mayfairi, kuid tema häda asendus otsekohe häbitundega. Ta vaatas otse kaamerasse ja taipas, et kõik Panemi elanikud vaatavad teda. Ta püüdis ühe käega kohendada viltu vajunud lehvi juustes ja teisega sättida rõivaid, mis olid kõike katvast söetolmust räpased ning küüntega kraapimisest rebenenud. Kui isa ta püsti aitas, oli näha, et tüdruk on püksi teinud. Linnapea võttis kuue seljast, mässis tütrele ümber ja andis tüdruku üle rahuvalvajale, et see ta minema viiks. Seejärel pöördus ta tagasi lava poole, suunates 12. ringkonna uusimale tribuudile mõrvarliku pilgu.

Kui Coriolanus vaatas, kuidas Lucy Gray Baird lavale astus, läbistas teda rahutustunne. Kas tüdruk võis olla vaimselt tasakaalutu? Temas oli midagi ähmaselt tuttavat ja samas häirivat. Vaarikaroosade, sügavsiniste ja nartsisskollaste voltide read …

„Ta oleks nagu tsirkuseartist,“ märkis üks tüdrukutest. Teised juhendajad mõmisesid nõusolevalt.

Just nimelt. Coriolanus läks mõttes tagasi oma varasest lapsepõlvest pärit mälestustesse tsirkusekülastustest. Žonglöörid ja akrobaadid, klounid ja puhvis kleitides tantsutüdrukud, kes keerlesid ja keerlesid, samal kui tema ennast suhkruvatist uimaseks sõi. See, et tema tribuut oli valinud aasta süngeima sündmuse jaoks nii rõõmsavärvilise riietuse, näitas veidrust, mis oli midagi muud kui lihtne libastumine otsustamisel.

12. ringkonnale eraldatud aeg oli kahtlemata juba ammu läbi, kuid poisstribuuti neil ikka veel ei olnud. Sellest hoolimata ei teinud linnapea Lipp lavale tagasi jõudes nimedega märsist väljagi, vaid astus otsejoones tüdruktribuudi juurde ja virutas talle nii tugevasti vastu vahtimist, et tüdruk kukkus põlvili. Mees tõstis käe uueks löögiks, kuid paar rahuvalvajat sekkus, haarates tal kätest ja püüdes teda poolelioleva töö juurde tagasi suunata. Kui linnapea vastupanu osutas, sikutasid rahuvalvajad ta kohtuhoonesse ja kogu üritus jäi toppama.

Tähelepanu pöördus laval seisvale tüdrukule. Kui kaamera teda suures plaanis näitas, polnud Coriolanus ikka veel veendunud tema terves mõistuses. Tal polnud aimugi, kust tüdruk oli saanud jumestusvahendid, sest Kapitooliumis need alles hakkasid uuesti kättesaadavaks muutuma, kuid tüdruku silmad olid varjutatud siniseks ja neid ääristasid mustad jooned, ta põsed olid kaetud ruužiga ja huuled toonitud justkui võidunud punaseks. Siin, Kapitooliumis oleks seda peetud väljakutsuvaks. 12. ringkonnas tundus see mõõdutundetu. Tüdrukult oli võimatu pilku pöörata, kui ta seal istus ja käega nagu tahtmatult seelikut silus. Alles siis, kui voldid olid korda sätitud, tõstis tüdruk käe ja katsus põske. Tema alumine huul värises veidi ja silmis sätendasid pisarad, mis ähvardasid üle ta näo veereda.

„Ära nuta,“ sosistas Coriolanus. Ta sai sõnasabast kinni, vaatas närviliselt ringi ja nägi, et ülejäänud õpilaste pilgud on ekraanile naelutatud. Nende nägudelt peegeldus osavõtlikkus. Ta oli võitnud nende kaastunde, hoolimata oma veidrusest. Neil polnud aimugi, kes ta on või miks ta Mayfairi ründas, kuid kes poleks märganud, kui pahatahtlik see väike irvitav tüdruk oli ja milline jõhkard on tema isa, tehes peaaegu maatasa tüdruku, kelle ta oli just surma mõistnud?

„Ma võin kihla vedada, et nad lavastasid selle,“ sõnas Sejanus vaikselt. „Sellel lipikul ei olnud tema nimi.“

Samal hetkel, kui tüdruk hakkas oma võitlust pisaratega kaotama, juhtus midagi kummalist. Kusagilt rahvahulgast hakkas kostma lauluhääl. Noore inimese hääl, mis võis kuuluda nii poisile kui ka tüdrukule, aga sellise kõrgusega, et see kandus üle terve vaikse väljaku.


Suzanne Collins “Laululindude ja madude ballaad”

10. Näljamängude lõikuspäeva hommik. Kapitooliumis valmistub 18-aastane Coriolanus Snow oma etteasteks mängude ühe juhendajana. Kunagi võimas Snowde perekond on langenud raskuste küüsi, ent Coriolanuse tribuudi võit mängudel võiks nende kunagise hiilguse taastada.

Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives