Olin just väikeselt külavaheteelt kõrvale astunud ja end järve kaldale puutüvele puhkama seadnud, kui esimest korda Jon Krakaueri raamatu „Into the Wild“ lahti tegin. Kui ma umbes poolteist tundi hiljem vihmapiiskade peale nina raamatust üles tõstma pidin, olin peakangelase Chris McCandlessiga justkui sõbraks saanud.
„Into the Wild“ (eesti keelde tõlgitud kui „Üksindusse“) on päriselt juhtunud lugu. Chris McCandless oli ameerika noormees, kes pärast ülikooli lõppu otsustas tavapärasest elust loobuda ning metsikus looduses seiklema asuda. Ta rändas läbi Ameerika, kohtudes teel paljude huvitavate inimestega – inimestega, kelle elusid ta oma kohaloluga ka puudutas. Tema sihiks ja unistuseks oli aga metsik Alaska – McCandlessi soov oli moodsast tsivilisatsioonist võimalikult kaugele rännata ning end ürgsetes tingimustes proovile panna. Enda tõestamiseks tundus sobivaimaks paigaks Alaska ning just sinna ta ka 1992. aasta aprillis suundus. Kahjuks noormees Alaskalt enam tagasi ei tulnud.
Erinevalt samanimelisest filmist ei räägi raamat lihtsalt Chris McCandlessi lugu – Krakauer püüab hoopis aru saada, miks McCandless sellise valiku tegi. Kuigi autor püüab faktide esitamisel olla võimalikult objektiivne, jääb paratamatult tunne, et raamaturidade vahele on peidetud Krakaueri austus McCandlessi julguse vastu.
Raamatut lugedes leidsin, et McCandlessi soovid ja unistused ei ole mulle võõrad. Mõistan, miks ta võis tahta kogu moodsa maailma mürast ja kärast eemale minna. Kadestan vaid tema julgust lihtsalt minna – küllap olen ise ka natukene „metsa poole“. Hoolimata McCandlessi kurvast saatusest leian, et tal on mulle (ja ka teistele) palju õpetada.
McCandlessi päevikukannetest ja kirjadest oma sõpradele leiab puhast imetlust looduse üle ja naudingut seal viibimisest. Ta uskus, et elurõõm saab tulla vaid uutest kogemustest ning aina kasvavast silmapiirist. Tema jaoks polnud eesmärgiks kohale jõudmine, vaid teeloleku nautimine. Usun, et selle naudingu saamiseks ei peagi suunduma pikkadeks kuudeks Alaska mägede vahele. Piisab ka sõitmisest mõnda Eestimaa kaunisse ja põlisesse paika, et seal rahulikult ringi luusida ning kogu ümbritsevat ilu endasse hingata.
„Into the wild“ inspireeris mindki oma seljakotti tihedamalt kapist välja võtma ja matkasaabaste paelu siduma. Avastamisväärseid kohti on lõputult. Ainuke viis nendeni jõuda on aga teele asuda. Selle sama raamatu pistan aga kompassi ja kaardi kõrvale kotti, sest kindlasti jääb nendelegi lehekülgedele avastamisrõõmu veel mitmeteks lugemisteks.
Raamatut saab osta siit.
