Kirjastaja René Tendermann: „Kui Iliana Xander andis oma kulu ja kirjadega välja põneviku „Armastusega sinu ema“, käis kirjastusmaailmas pauk, mida tihti ei kuule. Kiiresti olid agendid ja kirjastused tal kallal ja lepiti kokku, et see raamat ilmub veel suurema paugu saatel. Ja nii see eelmisel aastal väga paljudes riikides ka juhtus. Nüüd on romaan lõpuks ka eestikeelsena lettidel.
Millest see pauk? Esiteks kindlasti selle pärast, et harva kirjutavad kirjanikud kirjanikest. Veel harvem kirjandusagentidest ja nende ahnetest väikestest (ja mõnikord päris suurtest) plaanidest. Ema selle imearmsa pealkirja taga on ilmakuulus kirjanik, kes on kolme romaaniga kirjutanud end selle fiktiivse kirjandusmaailma ajalukku.
Oma tütre Mackenziega ei ole proua kirjanik kunagi eriti hästi läbi saanud. Pärast ema surma saab Mackenzie aga veidraimast veidrama kirja: „Kas tahad saladust teada?“. See kiri ei jää viimaseks, neid saabub veel, ja kirjadest kerkivatele küsimustele otsustab tütar hakata vastuseid otsima. Kes ikkagi oli tema ema. Kas tema pinevates põnevikes kirjeldatu on tõesti päriselt juhtunud? Ja kas need juhtumid on tõesti seotud tema emaga? Kas kogu ema kirjanduslik karjäär oli üles ehitatud kättemaksule?
Iliana Xanderi nime all tegutsev kirjanik on välja andnud kümneid romaane. Ta vahetab oma kirjanikunime, kui eelmisest tüdineb, aga seda eelmist (ja üle-eelmist jne) nime teab ainult tema agent. Kui kirjanik oskab oma elu nii põnevaks elada, siis „Armastusega sinu ema“ on veel põnevam.
Soovitan tarbida ettevaatusega, tegemist on sõltuvust tekitava raamatuga.“
Katkend raamatust
Isegi kirjandusmaailmas kaasnevad kuulsusega ülistamine, fännikirjad, ahistajad ja vahetevahel ka mõni juhuslik uriinipudelike või verised aluspüksid. Jah, maailm on hulle täis. Veel haiglasematest asjadest ei hakka ma isegi rääkima. Ka neid leidub küll ja veel.
Piilun närviliselt autoakendest välja. Parkla on autosid täis, aga ühtegi inimest pole näha.
„Kenz, mis seal toimub?” küsib EJ murelikult kõlarist.
„Fännikiri,” vastan ja pööran pilgu tagasi ümbrikule.
„Midagi päris õudset või?”
„Õudne on see, et see oli mu autos.”
„Kas sa unustasid selle lukku panna?”
„No kuule, mees, nii loll ma ka pole. Loodetavasti pole selles ritsiini või midagi sellist. Peaksin selle lihtsalt ära viskama.”
„Tee lahti! Äkki saab nalja.”
EJ-le tunduvad ema fännilood alati hirmus põnevad.
„Okei-okei!” Rebin ümbriku lahti.
Paotan seda ettevaatlikult oma mustaks lakitud küünte otstega ja piilun sisse. Fännidega ei või kunagi liiga ettevaatlik olla. On juhtunud kummalisematki. Inimesed saadavad emale kõiksugu kraami. Armastuskirju, ähvardusi, omaenda käsikirju, mänguasju, küpsiseid, oma juuksesalke. Uriinipudel – see oli vastik. Üks kutt saatis talle fotošopitud pildi endast ja emast, mõlemad tüübi spermaga koos.
„Noh! Mis seal on?” küsib EJ kärsitult.
„Ümbrikus on paberid. Ilmselt kellegi nutused kirjad.”
„Loe läbi.”
EJ-le kohe meeldivad sellised jubedused. Ta lõpetas eelmisel aastal sama ülikooli, kus mina käin, ja teeb vabakutselisena erinevaid IT-otsi. Nüüd võib ta ju olla geniaalne programmeerija ja teenida kahekümne kolme aastasena koodi kirjutamisega rohkem kui keskmine täiskasvanu, aga kui ma temaga mitme aasta eest tuttavaks sain, oli ta nohik. Ta rääkis, et oli põhikooli lõpus aastaks istuma jäänud, kuna tegi tundidest poppi ja passis kogu aja kodus arvuti ees. Ta on endiselt nohik, aga nüüd on ta lihtsalt omasuguste kampa sattunud. Vahel osutub see elus võtmeküsimuseks.
Võtan paberid ümbrikust välja ja voldin lahti.
Kiri on käsitsi kirjutatud ja kolmel paberilehel, mille üks serv on sakiline, nagu need oleksid kusagilt välja rebitud.
„Kiiremini!” utsitab EJ mind kärsitult.
„Oota nüüd! Jeerum. Kannatlikkus on voorus, oled kuulnud.”
Esimesel lehel on ainult paar rida ja ma loen need aeglaselt valju häälega ette.
Kas tahad saladust teada?
Armastusega
sinu ema
