AEG. Teekond nimega armastus

Q: Henn, palun räägi nüüd sina Maiest.

Henn: Ilus naine on mul. Ta oli aktiivne nooruses ja meil oli palju sarnast mõtlemist.

30. November 2023Lugemisaeg: 11 minutit

„AEG. Teekond nimega armastus“ raamat on pühendatud kõikidele, kes usuvad kestva armastuse võimalikkust. Siit kaante vahelt ei leia õpikutarkusi, vaid elu ja aja tuleproovile vastu pidanud kogemusi, mis aitavad pikaajalist suhet hoida ja koos oma kaaslasega läbi elu minna.

Oma loo räägivad siin 10 erinevat pikaajalist paari, kellest vanim paar on koos elanud 64 aastat. See ei tähenda, et neil alati kõik lihte on olnud. Kuidas koos raskustest läbi minna, koos kasvada ja areneda, joonistub nende lugudest kenasti välja.

Suhted on ajas palju muutunud, seepärast ongi selle raamatu põhiline sõnum ja eesmärk väärtustada pikaajalisi suhteid. Soovitame seda lugeda kõigil, kes on osanud oma kooselusid hoida, kuid ka neile, kel see pole õnnestunud. Kuid kindlasti saavad siit ennetavaid teadmisi noored pered, kes on oma suhete ja pereloomise teel alles alguses. Sest ei ole midagi kaunimat, kui koos vananeda ühe inimesega, kellega juba noorena oled kokku saanud. Nende paaride lood kinnitavad, et kui kõige all on armastus, siis on kõik võimalik.

Maire ja Meelis Milder – 42 aasta armastust

Kas te oskate kuidagi sõnastada märksõnu või elufilosoofiat, mis aitab koos olla?

Maire: Sa väärtustad ja märkad teist inimest oma kõrval, aga sa ei seo teda päris enda külge ehk annad talle mingisuguse vabaduse. See on minu meelest hästi oluline. Mõlemad arenevad, arenetakse koos, toetatakse üksteist. See on hästi oluline. Ja ausus. Räägime asjadest! Ma õppisin oma vanematelt, isegi ennekõike vanaemalt, et sõltumata sellest, kui keeruline mingi teema ka on, siis ikkagi tuleks see läbi rääkida. Kui sa lahti ei räägi, jääb see kusagile kripeldama ja siis sa hakkad eeldama asju. Ja need eeldused panevad sind lollakalt käituma. Suhtes tuleb olla aus! Mulle tundub, et see ei ole oluline mitte ainult paarisuhtes, vaid kõikjal elus. Räägi asjadest, aruta, kuula teist. Mina olin kehv kuulaja, Meelis õpetas mind kuulama. Te õpite ja arenete koos, teine kujundab sind natuke. Meelis tõmbas minu pulbitsevat aktiivsust natukene tasakaalu.

Meelis: Alguses on keemia ja ürgsed tunded, mis aja jooksul jäävad natuke tahaplaanile ja siis tekivad mingid muud asjad. Ja nendel üleminekuhetkedel ongi ohud, eksole, mis ei luba või ei võimalda pikki kooselusid. Aga Maire nimetas juba seda koos kasvamist. See on hea sõna, aga vahepeal, kui me vaidleme, siis ma ütlen talle, et ma olen juba valmis mees, ära ürita mind ümber teha. Sa näed teises pooles asju, mida sul endal ei ole. Minu elukogemus näitab seda, et kui on piisavalt erinevaid omadusi – kujuta ette, et on kaks isikut ja mingi osa on nende ühisosa ja mingi osa nende eraldiseisvad ja isiksuslikud omadused, siis see ongi ehk üks pikaajalise ja õnneliku kooselu alus. Teil peab olema piisavalt palju ühisosa ja samal ajal piisavalt palju ka sind ennast.

Maire: Et sa ei läheks kaduma, ja teistpidi, et sa ei muutuks teise jaoks igavaks. Kuid sa kunagi ei tea, kust piirid lähevad ja kus see kaalutletud koht tekib. See on kogu aeg selline … elav organism. See areneb, on tõusud ja mõõnad, paisub, liigub … Ja oluline on teise aktsepteerimine, sa kogu aeg tajud, millal anda talle rohkem õhku ja millal saad öelda, et aitab küll.

Paariterapeudid räägivad , et suhetes tülitsetakse enamasti raha, seksi, korra, laste kasvatamise ja autojuhtimisstiili üle. Mida teie sellest arvate?

Meelis: Autojuhtimisstiiliga olen väga nõus.
Maire: Meie kooselu algas sellisel ajal, et meil mõlemal oli oma asju vaja teha. Mina õppisin, Meelis töötas, nii et kord oli ühel rohkem aega ja kord oli teisel rohkem aega. Meil ei olnud tööjaotust, et meestetöö ja naistetöö, vaid meil oli nii, et … teeme ära, kumb teeb? Kui mina pidin hetkel midagi muud tegema, siis Meelis läks nõusid pesema, või kui mina süüa teha ei saanud, siis tegi Meelis. See on vastastikune meeskonnatöö. Ja see oli meie kooselu esimesest hetkest peale nii.

Mis see on, mis aitab armastusel kasvada ja ei lase sel kustuda?

Maire: Kui ei lähe igavaks. Koos arenemine ning ikka ja jälle uuesti armumine, õigemini, kui sa tunned, et sind pannakse uuesti armuma. Üliolulised on ka sarnased väärtused.
Mina võtsin oma perekonnalt selle kaasa, et pere on suur väärtus. Üksteise suhtes austav suhtumine, avatus. Võimalus rääkida, tahtmine rääkida, tahtmine jagada. Asju selgeks rääkida, mõtestada, mõelda. Kutsuda teist kaasa mõtlema, mitte üksi teha paugust otsuseid. Minu ema oli ülitöökas, ta oli pearaamatupida- ja. Ükskord tahtis isa väga minna reisile. Kõik oli plaanitud, aga ei – emal oli vaja seda, teist ja kolmandat teha. Ja siis jäi meie reis ära. Sain sellest selge signaali, et kui sa tahad midagi teha, siis sa pead muud asjad suutma nii organiseerida, et kõik saab tehtud. Suhtu loovalt, otsi lahendusi. Mulle õpetati, et vastutuse võtmine on oluline, sa pead suutma oma aega planeerida, sa pead teiste inimestega arvestama, aga samal ajal ise tegema nii, et sa iseennast unarusse ei jäta. See tähendab, et sa otsid lahendusi ja oled lahendustele orienteeritud. Meelis on samuti lahendustele orienteeritud inimene.

Maie ja Henn Loot – 64 aastat armastust

Kas tunded on ajas muutunud, Henn?

H: No liblikaid ei ole enam, aga tõmbab ikka, vaatad ikka, et kus ta nüüd on. Ta on kindlasti hea sõber. Mõistmist on vast kõige rohkem vaja, kiitus polegi mulle nii oluline.

Te naerate omavahel tihti?

Henn: Mis me muud teeme, ega me nutnud küll ei ole. Vihastanud ka ei ole; mõne asja peale on vahel ütlemist või vaidlemist.
Maie: Mul läheb meelest ära, mille pärast ma pahandasin või vihaseks läksin.
Henn Unustamine on vanaduses üks hea omadus – nii et tõesti unustab ära.

Maie: Teatud väga halvad asjad muidugi teevad olemise raskemaks, kui sa neid meenutad ja mõtled, et mis oleks võinud kõik olla. Aga meenutad paremaid aegu, siis mõtled, et ei olegi päris halbu olnud. Kirutakse küll seda nõukaaega, et kõik oli vilets ja nii edasi.

Kuidas te tülisid lahendate?

Henn: Ma ei tea, kas meil just tülisid on, rohkem on vaikimine või vaidlus. Me püüame lihtsalt kahe peale selgeks teha, et mingi asi ei ole nii … Ta ütleb alati naljatamisi, et viimane sõna peab temale jääma. Siis mina ütlen selle peale, et no jäägu.
Maie: Ma ei oska ka (tülide lahendamiseks) retsepti anda. Minu meelest on kannatust vaja. Ja võib-olla see teeb ka tugevamaks, kui sa oled mingid rasked ajad üle elanud, siis mõtled, et milleks on vaja tühjast tüli teha.

Maie, mida naine vajab mehelt? Mida sina oled vajanud Hennult?

Maie: Ikka austust ja et ikka minuga arvestatakse, mis sest, kui temale mingi asi ei meeldi.
Henn: Mulle ei meeldi küll mõni asi vahel, aga ma ikka arvestan. Vaatan, et mida on vaja, ja ma teen siis ära, siis on tehtud.

Maie: Aga ei ole nii suuri asju, et me nüüd ei saa kokkuleppele.
Henn: Briljante ma sulle ostma ei hakka, seda ma olen kohe ära ütelnud.

Maie, räägi meile, milline mees on Henn.

Maie: No väga hea mees on mul. Esiteks oli mul noorena soov, et mees pidi oskama akordionit mängida ja pidi fotosid oskama tol ajal teha, tantsima, laulma, pikk poiss pidi olema. Mul olid ikka kõik punktid kirja pandud. (naerab)

Ta on siis nii-öelda täitnud kõiki punkte?

Maie: Pärast küll, ma ei tea, kas ka alguses. No see vanainimese pea, need ilusad asjad võiks ju kõik olla nagu paberil meeles. Aga kui me vaatame oma albume – neid on terved virnad –, siis mõtled küll, et kui noor ja ilus oled olnud ja kui palju oled saanud käia ja maailma näha. Me saime reisida kooriga, meid võeti vastu ja pandi kõik peredesse.

Henn, palun räägi nüüd sina Maiest.

Henn: Ilus naine on mul. Ta oli aktiivne nooruses ja meil oli palju sarnast mõtlemist.

Kui palju teie suhe ajas on muutunud ja mida teile praegu kahekesi koos teha meeldib?

Maie: Minu meelest armastus ja kiindumus on nüüd suuremgi. Tahad ikka kallistada ja olla lähedal. Käime ikka iga päev koos jalutamas, isegi kui põlved valutavad.

Kuidas suhetes raskemate aegadega toime tulla? Kuidas üksteist toetada, kuidas mõista, kui teine eksib, kuidas andeks anda?
Maie : Praegusel ajal tahetakse väga ruttu vahetada ja jätta kõik see sinnapaika, mis sa oled tõotanud ja lubanud. Seda ärge kunagi unustage, et kõige kaunim aeg on koos vananeda.

Epp-Maria Kokamägi ja Jaak Arro – 43 aastat armastust

See on suur vedamine, kui juba noorena leiad enda kõrvale õige inimese.

Epp: See ongi vedamine. Ma arvan, et selle õigega kohtumine on nagu Vene rulett – eriti tänapäevases pildis saad aru sellest, kui palju on suhtekriise ja kui palju antakse välja eneseabiraamatuid. Järelikult kõigil on kogu aeg abi vaja.
Jaak: Ma pole seda kunagi nii võtnud, et oleme mingisuguses alguses ja nüüd hakkame käest kinni koos minema. Oled inimesega koos, sul on mõnus olla ja sa ei mõtle üldse, mis tuleb, mis saab, nüüd planeerime seda, nüüd toda. Iseenesest hakkab asi veerema ja kui ei veere, siis ei veere.
Ei tohi lasta ennast pimestada pringil pepul ja millel iganes. Kui on ainult seksuaalne huvitatus – see läheb väga ruttu üle. Peab ikkagi olema see miski, et leida see sinu inimene, kellega sa koos arened ja kasvad. Teil on ühised huvid … Ja kas teil on huvitav omavahel rääkida ja olla või mitte.

Abielludes ei mõtle keegi, et kunagi lahutame.

Jaak: Tegelikult sa ei tea kunagi, et see uus parem on. Kõigil on omad vead ja head. Vaatad siis nende heade asjade poole ja vaatad halbadest mööda ja lähetegi oma eluga edasi. Kõik ei saa olla kunagi täiuslikult hea.

Kuidas teie olete keeruliste aegadega toime tulnud?

Epp: Kogu aeg on midagi teha, meil on kogu aeg vaja mõelda kas lastele või loomadele ja palju igasuguseid asju, nii et ei tule nagu mõttessegi, et nüüd on meil kuidagi keeruline. Lapsed sündisid kaheaastaste vahedega. Sul on vastutus väikese uue elu eest, muidugi oleme väsinud, aga püüame anda teisele ruumi ka puhata. Me praegu ise ka imestame, kui mõtleme möödunule. Meil polnud vanemaid abiks, kõik oli kaugel, me olime liiga noored ja ägedad.

Epp Maria, kas Jaak sulle vahel närvidele ka käib?

Jaak Kindlasti. Ma oskan väga närvidele käia. Ja võin ajada lolli juttu.
Epp: Kui ta tahab väga palju minuga tehnikast ja autodest rääkida – ta on suur auto- ja tehnikafänn –, siis ma vahest küll ütlen, et ma ei jaksa kuulata. Aga see on meestele nii omane, ma vaatan, et Anni mees on täpselt samasugune.
Jaak: Kui vahel läheb pikemaks veinivõtmiseks või kui Johannes ka siin on – tema naine ka ei salli seda autodejuttu –, aga kui naised magama on läinud, siis me istume ja räägime siin poole ööni.
Epp: Meie laseme neil rääkida, aga me ei taha sekkuda, sest et nemad ei sekku meie juttudesse ka.

Näiteks kui me kašmiirkampsuneid vaatame või midagi muud naiselikku. Mehe ja naise maailmad on erinevad ning seda tuleb aktsepteerida, et me oleme erinevad – see ei ole nii, et me sulame üheks, et kõik me oleme mehed ja naised koos ühes isikus. See oleks vast igav!

Mis sind Jaagu kõrval naisena õnnelikuks on teinud?

Epp: Nii nagu sõna „abielu“ ütleb – abi ja elu – ta on väga toetav. Ma saan temale toetuda, sest ma ise pean ennast füüsiliselt väga nõrgaks inimeseks. Ma ei oleks saavutanud üldse nii palju oma kunstis, kui ma ei oleks saanud Jaagule toetuda. See hakkab lihtsatest asjadest. Mulle tehakse lõuendid valmis, raamid piltidele ümber, pannakse mu näituseid üles, ja see on väga suur asi. Ma üksi ei oleks paljusid asju üldse teinud ning mingi teistsuguse mehega, kes, ma ei tea, loeks ainult ajalehte, peaksin ma ise tassima oma pilte ja lõuendeid. Toetaja, elukaaslane, abiline … Kaasteeline sellel elurännakul.