Anneli Banner “Eesti aia ajalugu“
Eva Luigas soovitab: “Anneli Banner on selle raamatu koostamisega kinkinud Eesti aiandusele midagi sellist, mida sellisel kompaktsel kujul enne ei olnud võimalik lugeda – pika ja põneva ajaloo. Seni olin kuulnud ainult ohkimist, justkui Eesti oleks aianduse mõttes täielik arengumaa. Aga selgub, et ei ole, vaid meil on suisa mitmesaja-aastane aiandusajalugu! Ma teadsin oma kodumaa ajaloost küll Ümera lahingut, Mahtra sõda ning Viktor Kingissepa ja Vilhelmine Klementi revolutsioonilisi elulugusid aga Liplapi ja Sahkapuu „pruutide koolidest“ ei olnud mul õrna aimugi. Niisamuti sellest, et juba 19. sajandil siin aiandusäri õitses.
Raamat on ladusas keeles kirjutatud ja rohkeliku ajalooliste fotode jm illustreerivate materjalidega kujundatud. Seda on ka aiandust mitte just sügavuti jagaval inimesel tore lugeda. Selline tunne, nagu sirviks perekonna vanema ajaloo fotoalbumit aga koos toredate jutukestega. Neid vanaemade pildialbumeid võiks ju lõpmatuseni uurida ja sama lugu on selle raamatuga. Ajal, kui aastakümneid tagasi välja antud ENE köited jõuavad riburada taaskasutuskeskustesse ja paberipurustajatesse, võiks see raamat küll igavesti eestlaste raamaturiiuleid kaunistama jääda. Ja muidugi võiks aianduskoolides nüüd ka “Eesti aia ajaloo” nimelist õppeainet hakata õpetama. Selleks on küll viimane aeg!”
Kristiina Hellström “Minu Hiiumaa aed“
Eva Luigas soovitab: “Selliseid biograafilisi ja omamaiseid n-ö oma aia lugusid on Eestis seni ilmunud vaid üksikuid, muu maailma raamatupoodide aiandusriiulitelt on neid kümnete kaupa võimalik osta. Kristiina Helströmi raamat sattus ilmuma õigel ajal – siis, kui nuditud murupinna ja klantside lillepeenardega kaunistatud aedadele lisaks hakati oskama hinnata ka veidi teistsuguseid, st looduspärasema ilmega aedu. Selliseid, kus on traditsioonilises mõttes „korralikku“ aiakujundust just nii vähe kui võimalik ja loodust seevastu just nii palju kui veel vähegi saab.
See on lugu ühe ema ja tütre ühisest teest oma kodu loomisel. Kodu, mis on ühtlasi nii elamise koht kui terve elamise filosoofia. See on nagu Lindgreni-raamat aga mitte lapsepõlvesuvede seiklustest vaid loodusest ja maailmast aru saamisest. Kohustuslik lugemine eelkõige neile, kes plaanivad omale mõne sööti jäetud talukoha osta.”
Väino Eskla, Sulev Järve “Puude ja põõsaste lõikamine“
Eva Luigas soovitab: “Sellest raamatust on ilmunud juba õige mitu trükki ja õige ka. Kogu aeg tuleb ju aiandusest huvituvaid inimesi juurde ning võssa kasvanud aiad vajavad ornungisse lõikamist. Koduaedades on taimi parasjagu nii vähe, et õiged lõikusvõtted ja -põhimõtted ei jõua käe sisse juurduda ega mällu sööbida, sestap ongi vaja igal aastal oma teadmisi värskendada. No kesse jõuab meeles pidada, millal on õige aeg mõnda taime noorendada või kuidas see harvenduslõikus käis? Novot, siis võtadki jälle kohalike aiatuusade – Sulev Järve ja Väino Eskla – teose kätte, otsid vajaliku koha välja ja seejärel lähed teed aias jälle kõike nii nagu peab.”
Luule Metspalu “Taimedega kahjurite vastu“
Eva Luigas soovitab: “Ma olen koolis süvendatult taimekaitset õppinud ning lisaks läbinud ka taimekaitsetunnistuse saamiseks spetsiaalse õppe. Paber, mis annab õiguse kõiki professionaalseks kasutamiseks mõeldud keemilisi taimekaitsevahendeid kasutada, on mul olemas, aga tolmub riiulis. Käsi miskipärast hästi ei tõuse neid vahendeid ostma ega kasutama. Tundub mõttetu paari ablast putukat vaid iseka õieilu-ihaluse või suurema saagi pärast keemiarünnakuga tappa. Oleks siis, et panen põntsu vaid nendele konkreetsetele aiakahjuritele. Pisiputukaid, neist suur osa veel kasulikke, langeb ümberringi nagu loogu kui kukkuda mürgipritsiga vehkima. Hoopis teine lugu on aga taimsete kaitsevahenditega. Neid saab ise teha ja nende kasutamisel mingit „põletatud maa“ järelkaja ei teki. Jah, kõiki kutsumata külalisi maha koksata ei õnnestu aga eemale peletada või nende elu ebamugavaks teha küll. Kui mõned aastad oma aias keskkonnateadlikult toimetada, siis avastad, et ega enam polegi vaja kahjuritõrjega kogu aeg tegeleda, sest putukarahva hulgas on tekkinud tasakaal. „Pahasid“ on just nii palju, et“ head“ neist kõhu ilusti täis saavad. Ja kui selgubki, et mõni aasta on olnud söödikutele eriti soodne, no siis teed jälle Luule Metspalu õpetuste järgi mõne leotise ja aiaelu läheb jälle õigetesse rööbastesse tagasi.”
Tiina Paasik “Kasvuhoone A ja B“
Eva Luigas soovitab: “Pikaaegne Räpina Aianduskooli köögiviljanduse õpetaja Tiina Paasik on mitmete, eelkõige toidutaimede kasvatust selgitavate aiandusraamatute autor. Tema õpetusi tasuks täht-tähelt järgida, sest siis on õnnestumine sajaprotsendiliselt kindel.
Raamat „Kasvuhoone A ja B“ on minu hinnangul ideaalne kasvuhoone-aabits, sest lisaks aastaid praktikas läbi proovitud köögiviljataimede kasvatusnippidele selgitab Tiina Paasik üksikasjalikult lahti erinevate triiphoonetüüpide iseärasused, nende erinevad konstruktsiooni- ja kattematerjalide plussid ja miinused ning annab juhatusi kasvuhoone sisseseade hankimisel. Need peatükid on eriti vajalikud just neile, kel on plaanis endale kasvuhoone ise ehitada või kes alles juurdlevad, millist tüüpi kasvumaja valmiskujul osta.
Niisamuti saab raamatust teada, milline muld kasvuhoonesse valida, kuidas orienteeruda sadades tomati, paprika, tšilli, kurgi ja kiirekasvuliste salatitaimede sortides, mil moel taimi väetada ning neid taimehaiguste ja -kahjurite eest kaitsta. Jutust paremaks arusaamiseks on raamatus selged ja lihtsad joonised, ohtralt fotosid olulistest töölõikudest ning kasvuhooneaedniku aastaringne oluliste tööde ja külvijärjekorra kalender.”
Lena Israelsson “Gurmeeaed. Kõige maitsvamad köögiviljad“
Eva Luigas soovitab: “Tavaliselt müüakse aiandusraamatuid ja kokaraamatuid eraldi, justkui neil kahel tegevusel ei olekski midagi ühist. Tegelikult muidugi on, sest milleks muuks kui toidu valmistamiseks ja selle söömiseks tarbeaia taimi kasvatatakse. Seda raamatut käes hoides tuleb kohe kange tahtmine just niiviisi nagu raamatus õpetatakse taimi kasvatada ning neist samasuguseid trendikaid roogi valmistada. Samasuguse tahtmise pärast – omada sellist aeda, nagu kunagine kreeklannast naabrinaine Maria ja tunda jälle neid tuttavaid maitseid – on autor selle raamatu ka koostanud. Tegu ei ole tavapärase retsept + kasvatusõpetus teosega. Selles on piisavalt ilukirjandust, et pakkuda lugemisnaudingut ka inimesele, kes ei kavatsegi sõrmi mullaseks teha, kuid ka sellises koguses aianduslikku inspiratsiooni, et paadunud linnainimene enam vastu pidada ei suuda ja oma aknalauale esimese tomatiseemne külvab. Arvestage siis sellega, et teie elu muutub pärast selle raamatu läbi lugemist. Huvitavamaks!”
Eva Luigas “Aianipiraamat”
Eva Luigas tutvustab oma raamatut nii: “Igal aiaomanikul ja eriti algajal, tekib aias toimetades pidevalt küsimusi. Millise labida peaksin ostma? Mis vahe on kattelooril ja talvelooril? Milleks saab kasutada geotekstiili või päikesekaitsekangast? Palju mulda osta ja millist? Kuidas seda pindala nüüd arvutatigi…? Appi, mida ma NÜÜD teen?!” Loe edasi…
