Fjodor Dostojevski „Nooruk“
“Minusugusele andunud Dosktojevski austajale on uue Dostojevski romaani ilmumine samasugune imeasi, nagu oli miljonitele ABBA fännidele uus ahjusoe ABBA album. Võtan selle vastu harda tänutundega. Muidugi, ma tean, et tegelikult pole „Nooruk“ uus, vaid hoopis hästi unustatud vana, mida ma polnud lihtsalt viitsinud kusagilt antikvariaadist üles otsida, aga vahet pole. Olen harjunud Dostojevski teoseid aeg-ajalt üle lugema ja naudin neid iga kord väga, aga nüüd korraga sootuks uus ja tundmatu tekst! Milline õnn! Ja nagu ikka, sama võrratu. Taas muudkui tehakse visiite, armutakse ja pettutakse, vaieldakse, nii et suu on vahul, satutakse hullumeelsesse raevu ning hüsteerilisse vaimustusse, kantakse südames universumi suurust „ideed“, püüeldakse aplalt täiuse poole ning langetakse järgmisel hetkel kõlvatuse kuristikku. Oskas ikka kirjutatada vanamees.”
Kristina Sabaliauskaite „Peetri keisrinna“
“Ajaloolisi romaane olen ma armastanud sellest ajast peale, kui varases nooruses sai „alla neelatud“ Dumas` „Kolm musketäri“. Üks erilisi lemmikuid on mul alati olnud ka Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“. Leedu kirjaniku teos kõneleb samast ajastust ning samadest persoonidest, aga kannatab võrdluse auga välja. Väga hea nipp on tuua kogu lugu meieni Katariina Esimene vaatepunktist, surivoodis vaevleva keisrinna monoloogina. Naised lihtsalt näevad ja tajuvadki ajalugu teisiti, ehk siis piltlikult öeldes on meestele lähedasem vallutaja ning sõjasangari, naisele aga vallutatu ning sõjasaagi vaatepunkt. Seal, kus mees näeb hiilgavat võitu ja kangelastegusid, näeb naine süütult hukkunuid, kannatusi ja pisaraid. Lisaks veel – kuna Katariina on pärit Leedu-Poola aladelt – on tal võimalik näha Peetri õukonda ja tervet Vene keisririiki eurooplase pilgu läbi. Väga köitev raamat ja kuna tegemist on esimese osaga, siis on lootust, et kunagi tuleb ka teine.”
Hannes Rumm „Ülo Nugis“
“Lisaks ajaloolistele romaanidele on alati põnev lugeda ka elulugusid ning uurimusi. Näen rõõmuga, et juba on muutumas uuritavaks ajalooks ka see periood, mida ma ise suurepäraselt mäletan; ning ajaloolisteks isikuteks inimesed, keda ma olen isiklikult tundnud või vähemalt oma silmaga näinud. Ülo Nugisega ma küll näost näkki kohtunud pole, aga ajajärk, mida Hannes Rumm uurib, on igati tuttav ja kodune. Kõik tuleb meelde. Väga huvitav on lugeda, kuidas kõik need sündmused ja protsessid, mida mina kogesin eemalt, nägid välja seestpoolt. Millega tegelesid mitmed mulle tuttavad isikud Toompeal, samal ajal kui mina kodus rahulikult tolmu imesin või kõrtsis sõbraga õlut jõin. Kui raskelt tuli ikkagi iseseisvus ja millised intriigid ja kired tegelikult peituvad ajalooõpikutesse jõudvate nappide ja kiretute ridade taga.”
J. K. Rowling „Jõulupõrsas“
“Rowlingu kallal on kombeks iriseda, sest paljusid inimesi ilmselt solvab isiklikult, kui kirjanik on edukas ja palju raha teenib. Mina ei irise, vaid kiidan. Pole midagi öelda – Rowling on ikka väga hea kirjanik ja „Jõulupõrsas“ väga hea lasteraamat. On põnev ja lõbus, fantaasiat pritsib, uusi ja värvikaid tegelasi luuakse ning paisatakse meie ette heldel käel, muretsemata selle pärast, et äkki saab pealuu tühjaks ja kellest siis järgmises raamatus kirjutada? Aga ilmselge on, et see pealuu ei saa kunagi tühjaks, seega pole põhjust koonerdada.
Olen kõigile oma tuttavatele soovitanud, et kui nad soovivad oma lapsele jõuluks toredat raamatut kinkida, võtku „Jõulupõrsas“. Rahul on nii laps, kui raamatut unejutuks ette lugev täiskasvanu.”
Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk “Mälestused“
Kui loomad ja asjad saaksid inimkeeli kõnelda, siis millest nad räägiksid, millest mõtteid mõlgutaksid? Millest näiteks unistab hüppenöör? Või armunud orav? Või kaotatud kõrvarõngas? Mida oskaks meile pajatada muuseumis oma uue kodu leidnud Paul Pinna taskukell? Või Georg Otsa fotoaparaat? Või Jüri Krjukovi kikilips?
