Ellen Niit “Heleda mõtte laast”
Me kõik armastame Ellen Niitu, ja põhjendatult. Ellen Niidu ja Jaan Krossi tütre Maarja Unduski koostatud raamat “Heleda mõtte laast” annab pildi selle haruldase naise sügavast elutajust, mitmekülgsest loomingust ja karakterist, vastupidavusest ja avatusest imedele, ka tumedatel tundidel. Või siis just eriti. Tema arusaamast, et reaalne ongi maagiline ja mitte vaid lapseliku pilguga vaadates.
See on mälestusteraamat, mis mõjub nagu suur romaan. Mahtu on sellel 632 lehekülge, aga seda ei tasu karta – kiri on mõnus ja pilte on palju. Kosutav lugemine, eriti neil päevil. Annab lootust, annab aimu, kui palju ajastuid ja inimesi mahub ühesse ellu. Ja eks (hästi õnnestunud) biograafiad on üldse hea žanr nii lugemishuvi tekitamiseks kui ka elujõu ammutamiseks.
Tähelepanuväärne on ka see, et kuigi biograafia koostaja on portreteeritavale väga lähedane inimene, on Unduskil õnnestunud vältida karisid, mida sellise dünaamika puhul eeldada võiks. Ja ka neid, mille otsa sõidavad tihti õpetatud kirjandusuurijad (nt ületõlgendamine, kistud seosed inimese loomingu ja argipäeva vahel või inimese kujutamine üheplaanilise pühaku või geeniusena, kellele on kõik lubatud). Raamat on heas toonis, poeetiline ja kaanest kaaneni huvitav. Kinnitagu seda siinkohal ka autori tabav sedastus oma “uurimisteema” kohta: “Minu tõetruu kujutamise objekt Ellen Hiob, kellest kunagi aastate pärast sai ka minu ema, sündinud reedel, 13. juulil 1928. aastal, oli looduse poolt hästi õnnestunud inimlaps. Ise uskus ta oma ilusa sünnikuupäeva kaitsvasse toimesse. Just nimelt – õnnestunud, sõnast “õnn”.
Anu Raud “Kuue ruuduga aken”
Mul on väga hea meel, et sellesse karmi kevadesse on ilmunud järjestikku sellised vägevate naiste lood nagu eelpool mainitud Ellen Niidu biograafia ja ka see Anu Raua jutukogu. Mõlemad tõesti pakuvad helgust, hingepidet ja usku, et kuigi maailmas on paraku hullust alati olnud ja mõnikord pääseb ta valla niimoodi, et see meid kõiki mingiks ajaks halvab, elu siiski jätkub, ja püsimajäämine on võimalik. Raamatusse “Kuue ruuduga aken” on koondatud eripalgelised lood, mis siiski hea terviku annavad. On koomilisi argijuhtumisi, lõbusaid mõistujutte, esivanemate lugusid, on ka ühe liigutava armastusloo peatükid läbi eri aegade. Ja muidugi Anu Raua võluvaipade lugusid. Oluline märksõna selle raamatu puhul on ka tänutunne – see on tõesti kõige vundament, see vaikne tänutunne elusolemise eest. Ja kuigi tihti küll teame, et “peaksime” tänulikud olema ning selle efektiivsust ajule ja meie toimetulekule kinnitavad isegi mitmed uuringud, siis selline raamat nagu “Kuue ruuduga aken” veenab sind tänumeele praktilisuses läbi lugude. Sest kõige parem on ikka õppida inimestelt, kes oma ideid kehastavad. See raamat on aken ühte erakordsesse maailma.
Martti Lindqvist “Aitaja vari”
Kõik, kes inimeste maailmas tegutsevad, leiavad end elus ikka mingil hetkel abistaja rollist. Sest abistamine ja toetamine on tsivilisatsiooni kestmise seisukohalt alati olnud võtmetähtsusega ja neil päevil on see vajadus eriti ilmne ja otsene. Aitamine on õilis ja oluline, aga selles rollis on alati oluline teadvustada ka oma varju, oma inimlikku haavatavust, oma lugusid ja tegelikku suhtumist. Sest vaid niimoodi oskame end ka abipakkujatena abistatava suhtes õigesti positsioneerida, austada tema lugu, jätta talle alati alles väärikuse ja suudame ka enda ressursse õigesti hinnata. Lindqvist on intelligentne, toetav ja inimlik jutustaja, kes pöörab ka palju tähelepanu sellele, kuidas ennast abistaja rollis mitte ära kurnata. Tänasel päeval tugevalt soovituslik ja toetav lugemine meile kõigile.
Isabel Allende “Pikergune õilmeleht merest”
Tšiili päritolu kirjaniku Isabel Allende värskeim romaan räägib sõjast ja pagulusest – Hispaania kodusõja põgenikest, kes 1938. aastal Tšiilisse jõuavad. Teos, mida juba peetakse üheks Allende tugevamaks, on värskelt eesti keelde jõudnud ja igas mõttes aktuaalne. Lisaks suurele stiilsele armastusloole, mis ühestki Allende teosest ei puudu, leiab siit ka kodumaalt lahkumise loo, sõjapõgenike erinevad viisid valuga toimetulekuks ja eluga edasiliikumiseks, oma uue loo ehitamiseks. See, mis päeva lõpuks siiski kehtima jääb, on sügav inimlikkus. Ja meie uskumatuna näiv taastumise võime. See on peaaegu et maagiline. Allende ei tee järeleandmisi inimsuhete ja elusaatuste keerukuse kujutamise osas, ometigi oskab ta alati sisendada lootust.
Allende on ka ise olnud põgenik – Augusto Pinocheti verise diktatuuri tõttu. Ja ta oli ka feminist enne feminismi tekkimist – muu hulgas tõlkis ta noorena armastusromaane aga lasti sellest ametist lahti, sest ta tegi naistegelaste dialoogi ümber, et need intelligentsemad paistaksid, ja kirjutas “Tuhkatriinule” uue lõpu, et kangelanna oleks sõltumatum ja teeks maailmale head. Oma esimese romaani kirjutas Allende 40-aastaselt ja tänaseks, kui ta on 79, on tal neid ilmunud 21 ning ta on üks enimtõlgitud elusolevaid kirjanikke. Lisaks on teada, et pandeemia ajal üksi elades värvis Allende igal hommikul enne kirjutama asumist huuled ära. Lugupidamisest elu vastu, et see on kinkinud taas ühe päeva.
Konrad Lorenz “Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu”
Raamat, mis jättis mulle juba aastaid tagasi sügava mulje. Konrad Lorenz oli etoloog, loomade ja looduse tundja, kes kirjeldab selles raamatus köitvalt agressiooni olemust loomariigis ja paneb sügavalt mõtlema selle üle, kuidas inimeste kurjus erineb kõigi teiste elusolendite omast. Või veelgi täpsemalt – miks ainult inimestes esineb kurjust?
Sest näljane loom, kes tapab saagi, ei ole kuri – nagu pole vihkamisest kantud inimene, kes avab kõhu täitmiseks külmkapiukse. Kurjus on midagi muud kui näljatunde leevendamine või kodu kaitsmine. Midagi hoopis muud. Kodutundele ehk oma territooriumi kaitsele pühendab Lorenz samuti selles teoses palju ruumi. Muu hulgas saab teada, kuidas on seotud meie enesehinnang ja kaugus kodust. Lisaks, Lorenz oli loomade suhtes, keda ta uuris, alati väga empaatiline ja austav. Ja see ei ole olnud endastmõistetav kõigi loodusuurijate puhul. Sellest raamatus kõneldes meenus ka korduvalt Poola luuletaja Wislawa Szymborska luulerida, mis ütleb, et tegelikult “pole midagi loomalikumat kui puhas südametunnistus kolmandal planeedil Päikesest”.
Neil Gaiman “Põhjala müüdid”
Ikka on arvatud, et tulevikku saab ennustada ennemineviku abil. Aga samas võib enneminevikus, müütide ajas, ka lihtsalt aega veeta ja natuke maad kuulata. Briljantne briti jutuvestja Neil Gaiman on hiljuti pannud kirja Põhjala mütoloogia, jumalad ja nende kummalised kombed, möödalaskmised ja õnnestumised, mis peaksid sobima neile, kellel parasjagu Eddade lugemiseks aega pole, kui ka neile, kes seda niikuinii kaalunud pole. Gaimani stiil on humoorikas ja hoogne, tema juba lugejal minna ei lase.
Omamoodi lohutav ja kohutav muidugi, et taevased väed pole ka tihti teadnud, mida nad täpselt meist tahavad, et ka jumalate hulgas on äkkvihaga natuure, reetureid, aga ka neid, kes on lõpuni aatelised ja seejuures uskumatult tugevad ja nutikad. Gaiman osutab ausalt ka sellest, et Põhjala jumalannade kohta on säilinud väga vähe infot, kuna seda on aegade jooksul süsteemselt hävitatud ja naisprintsiipi müütidest välja kirjutatud, ometigi on teada, et nad olid samavõrd olemas ja vägevad nagu jumalad. Freya on ainus, kel on õnnestunud enam-vähem püsima jääda.
Põhjala mütoloogia lõppeb muidugi Ragnarökiga – viimsepäevalahinguga, kus kõik jumalad üksteist ja maailma ära hävitavad, aga tegelikult pole ka sellest hullu. Sest et
“ka pärast lõppu tuleb midagi. Ookeani hallidest vetest tõuseb taas roheline maa. Päike on alla neelatud, kuid päikese tütar särab oma ema asemel, ja uus päike särab veel eredamalt kui vana, särab noorest ja uuest valgusest. Naine ja Mees, Elu ja Elujanu tulevad välja saarepuust, mis maailmu koos hoiab. Nad toituvad kastest rohelisel maal, ja nad heidavad ühte ka nende armastusest võrsub inimsugu.”
Ja inimeste järel hakkavad vaikselt naasma maailma ka jumalad, keda ekslikult surnuks peeti.
Sun Zi “Sõjakunst”
See inimkonna ajaloo enimloetud sõjandusalane teos ei ole lahingupidamise ülistamine, vastupidi. Sõdimine on inimkonna kohutavaim ja kõige kahjulikum harjumus ja meie evolutsioonilise arengu karmilt aus mõõdupuu. Ja sedastab ka Sun Zi, et iga sõda iseenesest on juba läbikukkumine – sest iga sõda saab tegelikult ennetada. Aga kui juba lahingut pidada, siis tuleb arvestada, et ka lahingupidamine pole suvaline laamendamine. See nõuab tugevat strateegiat, ideaalis ka eetikat. Sest nii paradoksaalne kui see ka pole – ka sõja ajal on rahu säilitamine kõige olulisem.
Kuigi tänases päevas loetav valusalt otsesena, on selle raamatu tarkused ülekantavad ka teistesse elusituatsioonidesse. See on elufilosoofia igasuguse konfliktikäitumise jaoks, kuidas valmistuda keerulisteks vastasseisudeks, kuidas hoida pea selge.
Ja eks muidugi tuleb leppida asjaoluga, et sõdade vältimiseks ümbritsevas maailmas tuleb meil enne õppida tõhusalt ennetama ja lahendama oma sisemisi konflikte, harjutada heaperemehelikku enesejuhtimist. Sest iga sõda hakkab alati kellegi seest. Ja me kõik tegelikult vastutame selle eest, et meie sisekonfliktid ei laieneks kaasinimestele, tervetele tsivilisatsioonidele, et me ei oleks oma valu ja hirmude kaudu manipuleeritavad. Et me tunneksime kurjuse ära nii teistes kui iseendis ja julgeksime sellele vastu astuda veel siis, kui ta on väike ja taltsutatav. Omal moel inspireerib see teos olema oma siseilma heasoovlik kindral. Teades, et ideaalset maailma ei saa kunagi olema, aga rahulikum ja õnnelikum maailm kindlasti saab. Kui meie teda juba praegu loome.
Berit Kaschan “Täna piisab vähesest”
„Täna piisab vähesest“ on Berit Kaschani kolmas luulekogu. Selles on elamise lusti ja leppimist, nukrust ja vabastavat narrust. Ning tõdemist, et üldiselt, ikkagi, piisab vähesest. Kaschani esimene luulekogu “Ma naeran magades” (2016) pälvis Betti Alveri debüüdipreemia nominatsiooni ja Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna. Tema luuletuste tõlkeid on ilmunud nii soome, läti, leedu kui ka vene keeles. Lisaks kirjutamisele on Kaschan pühendanud end kirjanduse teraapilise mõju uurimisele ja praktiseerimisele. Loe lähemalt…
