Enda lugemiselamust jagab DJ ja muusikakuraator Liisi Voolaid.
80ndad, Texas, NASA, keelatud suhted. Reidil on tõeline oskus minna sügavuti ja detailselt oma romaanide temaatikasse, valdkondadesse, ja kirjutada läbi põhjaliku uurimustöö kogu teema pädevalt usutavaks. Ta kirjutab karakterid inimesteks, kel mitmekülgne iseloom, mis jõuab nii loomulikul moel kiht-kihilt raamatu lehekülgedel lugejani. Nagu tema eelmisteski romaanides, mis avasid näiteks nii muusika- („Daisy Jones & The Six“) kui ka tennisemaailma („Carrie Soto on tagasi“), õppisin „Atmosfääri“ lugedes lähedalt tundma peategelast – astronoom Joan Goodwini. Omamoodi sain targemaks ka kosmoselaeva toimimisest – info, mida Reid on osanud detailselt ja tõsiselt kirja panna, oli muljetavaldav, aga lendas oma detailirohkuses ja keerukuses mu peast üsna kiirelt välja. Mu aju talletas hoopiski raamatu keskse paralleeli, fookustades üheaegselt nii inimese kui ka kosmose tundmaõppimist.
Joan on astronoom, kes armastab tähti. Neid vaadelda, uurida ja ülikoolis kõike nendega seonduvat õpetada. Sama palju, kui mitte rohkem, armastab ta enda õetütart Francest, kelle eest ta hoolitseb (tulenevalt tema õe natuurist). Nii on Joan rahul oma tähtede-õpetamise-Francese-keskse eluga, kuni selgub, et NASA kutsub kandideerima astronautide programmi. Sel korral ka naisi. Joan kandideerib, proovib, loodab, aga peab pettuma. Elu käib tema kolmainsuses rahulikult edasi kuni 1980. aastani.
Uue kümnendiga saabub uus võimalus, uus konkurss on avatud ja lõpuks alustabki Joan NASAs astronaudi väljaõpet. Ta on üks esimestest naistest, kes NASAs missiooniks treenib. Nii algab mitmeaastane õpe, mis paneb proovile Joani vaimse ja füüsilise tervise … ja südame. Tema kursusekaaslane Vanessa Ford saab Joanile lähedaseks, aga mitte kunagi avalikult, sest 1980. aastatel ei luba NASA samasoolisi suhteid. Joan ja Vanessa navigeerivad läbi raamatu kosmoses ja oma suhtes ning püüavad üheaegselt oma unistusi kosmose ja teineteise avastamisel. Seda vaatamata vaegnägeliku ja piiratud suhtumisega ühiskonna survele.
Meid võetakse kaasa kosmose vallutamise kinnisideest sütitatud NASA astronautide argiellu; Joani ja Vanessa privaatsetele väljasõitudele, et leida võimalus teineteise jaoks võõraste pilkude eest varjatud kohtades; nii õnnestumistele kui ka traagilistele ja katastroofilistele kosmosemissioonidele.
Mulle väga meeldis Joani avanemisele kaasa elada. Vanessa tegelaskuju paelus mind, ja isegi nii palju, et tahaksin veel rohkem tema (mineviku) kohta teada. Milliseid unistusi ja tegusid sel ägedal, julgel ja iseloomuga naisel veel sees oleks? Kuid kohati ei suutnud ma mõista Joani tunnete avaldamise maneeri. See oli minu jaoks võõras, kuidas ta igat tunnet väga (liiga?) oskuslikult ja artikuleeritult väljendas. Võib-olla olid tunded lihtsalt minu maitsele liiga roosalt sõnadesse pandud, võib-olla oli see just taotluslik, et kirjeldada Joani olemust, tema korrektsust ja täpsust ka sõnades.
Mõlema naise suurim kirg on tulistada end sütikus läbi atmosfääri ja jõuda kosmosesse. Samal ajal süttib kirg ka teise inimese vastu. Kuidas suuri sisemisi põlemisi ühte ellu mahutada? Kuidas valida, kas eneseteostus või enese kõrvale oma inimene, keda hoida, kuigi seda ei lubata? Reid juhib Joani läbi kõikide kirgede – maa peal, lennukis, kosmosesüstikus, avakosmoses ja piknikulinal tähti vaadeldes.
Igal juhul oli see raputav ja liigutav sõit, mida raamatu sees kaasa teha.
Foto Liisist autor: Getter Raiend
