Järgnevalt avab koostaja Martin Kivirand raamatu telgitaguseid ning avaldame katkendi peatükist „Kurikuulus Romeo“, mis avab ühe 1990. aastate kuritegelikuma loo telgitagused.
Martin Kivirand: „Küll aga võin öelda, et raamatu koostamiseks sai ära tehtud tohutu suur töö, mis kestis mitu aastat! Materjali oli lihtsalt niivõrd palju, läbi vaadatud sai sadu kohtulahendeid ja meedias ilmunud artikleid, samuti mitmeid uurimistöid ja raamatuid. Lisaks ka erinevaid raadio- ja telesaateid. Kogu selle info läbi töötamisel pidi olema ka väga täpne, sest nii tõsise raamatu puhul ei tohi kindlasti mingeid eksimusi lubada, seepärast sai kõike ka mitu korda üle kontrollitud. Pidevalt jälgisin ka uudiseid ja riigiteataja veebilehte, et kas mõnest vangist on äkki midagi uut selgunud või ilmunud. Nii et töö kestis praktiliselt kuni raamatu trükkiminekuni.
Üheks tähtsamaks küsimuseks kujunes, kas kasutada raamatus inimeste õigeid nimesid või mitte. Teadagi, isikuandmete kaitse seadused on Eestis üsna ranged, seega selle üle tuli tõsiselt mõelda. Lõpuks otsustasime teha nii, et eluaegsete vangide eesnimed jäid õigeks, perenime asemel kasutasime aga vaid initsiaali. Samuti ei hakanud me muutma õiguskaitseorganite töötajate, kohtunike, advokaatide ja prokuröride nimesid. Kõigi teiste inimeste nimed on aga raamatus ära muudetud!
Kui teose materjal oli enam-vähem koos, vaatas kogu asja üle endine kriminaalpolitseinik ja eriteenistuse juht Kalle Klandorf, kes siis täiendas käsikirja veel omapoolsete kommentaaridega ja tegi kokkuvõttes ära väga olulise töö.“
Katkend peatükist „Kurikuulus Romeo“, mis on ilmunud raamatus „Eesti eluaegsed“
„Mõned päevad pärast Pärnus toimepandud röövi võeti sihikule juba järgmine sihtmärk. Ühe kambajõmmi teada pidi Pääskülas Suvila tänaval olema üks suur ja uhke firmakontor, mille raudkapis olevat olnud 100 000 krooni sularaha. 19. märtsil otsustati sellele järele minna. Hoone ukse taha jõudes pandi maskid pähe ja anti uksekella. Mõne hetke pärast saadi aru, et nad olid tunginud Oleviste koguduse Pääsküla misjoni palvemajja. Sisenenud ruumidesse, kus peeti parajasti palvetundi, avas Romeo automaadist tule. Inimesed sattusid paanikasse ja hakkasid oma raha röövlite jalge ette viskama. Kurjategijad korjasid selle üles ja põgenesid sündmuskohalt neid oodanud autoga. Saagiks saadi kõigest 2000 krooni.
Sama aasta aprillis sõideti ühe jõuguliikme juurde Pärnusse, kes oli seal valmis vaadanud ühe kohaliku firma, mida võiks järgmisena röövida. Rööv õnnestus, kuid pääsemine nurjus. Nimelt peatas politsei tagasiteel nende auto ja tehti läbivaatus. Kuna sealt leiti näomaskid, viidi mehed jaoskonda ning paigutati arestikambrisse. Kui selgus, et üks neist elas Pärnus, otsustas politsei tema kodus läbiotsimise teha. Mehel pandi käed raudu ja sõideti tema juurde. Läbiotsimise käigus aga haaras korteriperemees kapist relva ja tulistas üht elutoas viibivat politseinikku. Pärast esimest lasku andis relv aga tõrke ning korravalvur lasi mehe tema enda kodus maha. Nüüd jäi kurjategijate grupp lõpuks vahele ja nad said pika vanglakaristuse.
Väga kaua Romeo vanglas aga ei püsinud – 10. jaanuaril 1996 põgenes ta politsei konvoibussist, mis viis teda Harju maakohtust tagasi Patareisse. Kohtu all viibis ta toona ühe jõugukaaslase tapmise, röövimiste ja varguste eest ning teda ootas ees 11-aastane vanglakaristus.
Sellest põgenemisest rääkis Romeo pikemalt oma intervjuus ajakirjanik Hans Ulmistele, mis ilmus Sõnumilehes 25. veebruaril 1998.
„Jooksumõtted olid mul sel ajal kogu aeg peas,“ meenutas Romeo. „Ükskord konvoeeriti mind Haapsalu arestimajast siia. Siis ma üritasin ka põgeneda. Jooksin siinsamas Patarei hoovi peal konvoibussist välja. Käerauad olin autos lahti teinud, oma koti viskasin politseinikule sülle ja jooksin mäest üles raudtee peale. Kaks meest hakkasid mind taga ajama. Kätte nad mind ei saanud ja hakkasid minu pihta tulistama. Pihta ma küll ei saanud, aga iga kord, kui kuul minu lähedal liiva lendas, käis külm judin kehast läbi. Jõudsin bensiinijaamani välja (Statoili jaam Linnahalli juures), aga sinna sõideti mulle autodega ette ja saadi kätte. See oli mul esimene katse, mis luhtus.
Harju kohtust põgenemiseks valmistusin juba pikemalt ette. Kõigepealt tegin endale käeraudade võtme. Lihvisin selle alumiiniumkausi tükist tsementpõranda peal välja. Eelnevatel sõitudel proovisin võtme järgi ja see töötas ilusasti. Siis tegin endale veel väikese kangi. Konvoi otsis meid küll läbi, aga ma panin kangi täpselt selgroo kohale ja mitu kampsunit peale. Ei leitud.
Tol päeval oli autos kaheksa meest, ma küsisin neilt sel hommikul: „Täna on võimalus jooksu minna, kes tuleb?“ Ükski ei tulnud. Kellel oli ema kodus haige, kes oli otsustanud karistuse ära kanda, ühesõnaga kõik keeldusid.
Põgenemine oli ju ohtlik ka. Neli politseinikku istusid konvoibussis ees ja sõidu pealt oli vaja maha hüpata.
Kangutasin furgooni ukse pealt papi maha ja luku hoovad lahti. Juba Viru juures oli mul uks lahti ja oleksin võinud seal maha hüpata, aga teine auto tuli nii lähedalt järel, et ma ei saanud hüpata. Kalamaja juures hüppasin välja. Seda hüppamist treenisin ka enne hulk aega, nii et lõin seekord ainult põlve ära. Buss oleks muidu vist vanglani välja sõitnud, aga pidurdamisel lõi uks pauguga kinni ja juht pidas masina kinni ja tuli vaatama. Mina lamasin lumehanges kümne meetri kaugusel ja nägin kõike pealt.
Juht vaatas sisse ja nägi, et maas vedelevad käerauad ja kang. Seitse meest istuvad vaikselt. Küsis: „Nii, kes see ära läks? Ainult mitte Romeo!“ Polnud politseinikel enam midagi peale hakata. Istusid bussi ja sõitsid minuta edasi.
Peale põgenemist varjas Romeo end Koplis ühes vanas majas. „Külm oli, tegin kätekõverdusi, et sooja saada. Lund sadas pähe. Kaks ööd olin niimoodi,“ rääkis ta.
Peagi pöördus mees taas kuritegevuse lainele. Selleks ajaks aga, kui Romeo koos kaaslastega Lasnamäel korterivargusi toime pani ja 27. aprilli ööl tulevahetuses Mart Laane tappis, olid politseinikud varaste jõugul juba kannul. Nüüd saadi tagaotsitav lõpuks kätte.“
