Mis oli esimene „aps“, millest see kogumik alguse sai?
Esimene aps? Raske öelda, see on selline muna või kana küsimus. Võib-olla olid juba Aadam ja Eeva esimene aps. Aga üldiselt: viimased aastad, see tähendab – aeg, mille vältel see raamat sündinud on –, on olnud väga imelikud. Nii mulle kui ka maailmale. Asjad muudkui juhtuvad ja juhtuvad ja äkitselt avastad end olukordadest, mida sa kaks kuud tagasi poleks osanud ettegi kujutada. Või kaks nädalat. Jube imelik! Praegu ka. Imelik ja jube ja hea ka.
Oled öelnud, et su looming on muutunud narratiivsemaks ja liikunud proosale lähemale. Mis sind selle nihkeni viis?
Suur roll on selles mängid ilmselt sellel liigestest lahti ajal, mille sees mul on viimasel ajal tekkinud tunne, et noh, eks ma siis võin ta paikapanija olla, kui keegi muu ei pretendeeri. Et kui varem oli mu looming võib-olla isiklik vajadus sõnastada midagi, mis võib-olla teiste jaoks nii oluline polegi, siis nüüd on mul miskipärast tekkinud kange tung inimestega rääkida, neile midagi selgeks teha, naha vahele pugeda. Ja see mõneti robustsem, lihtsam vorm aitab seda kindlasti teha. Inimesed ei viitsi mingit alleaa-alleaad lugeda, eksole. Lisaks peegeldavale ja kommenteerivale kunstile on kangesti vaja konstruktiivset, eriti praegu. Mitte et ma arvaks, et ma peaks nõudluse järgi toimetama, tellimustööd täitma, aga ikkagi – tahaks rääkida viisil, mis loeb. Olen enda ümber tähele pannud nii palju leigust ja suutmatust olulist sõnastada – kas siis hirmust, ükskõiksusest, laiskusest, ma ei tea –, et hirmus hakkab. Ja eks ma siis püüan sõnastada. Piirjooni tõmmata. Tausta värvida. Raiuda.
Kus ja kuidas sul kõige paremini kirjutamine välja tuleb, kas on kindel aeg, koht, rituaal?
Kõige parem on kirjutada üksi, täielikus vaikuses. Nii et keegi isegi ei hinga samas toas, ei saa üle õla vaadata. See on kõige hullem. Aga kirjutamise mõtteid on kõige parem mõelda liikudes – eriti jalutades, bussiga sõites. Olen paljud oma tekstid ja laulud mõnel jalutuskäigul või rattasõidul peas valmis kirjutanud ja siis koju jõudes arvutisse toksinud. Kui üksi kõnnin, siis sorteerin kogu aeg peas sõnu ja viise ja rütme, vastutulijad ilmselt arvavad, et ma sonin või räägin mingi nähtamatu telefoniga, aga tegelikult ma lihtsalt kirjutan. Hästi kõvasti. Ja püüan kõiki ideid meeles pidada, et need koju jõudmise ajaks veel alles oleksid.
Mis sind inspireerib?
Impulss. See, kui mul on pakkuda midagi, millest mujal puudus on. See, kui inimesed ütlevad, et hakkasid minu loomingu kaudu millestki teistmoodi mõtlema. Näiteks, et noored pole hukas. See on kõige parem. Sest nad pole. Ja veel – headus. Kurjus. Väsimus. Üldiselt mulle tundub, et inspiratsioon ei ole miski väline – see, millest (või kust?) looming sünnib, on nagu… alati olemas olnud. Vahepeal tuletavad mõned asjad seda lihtsalt meelde. Näiteks mõni väga suur kivi.
Oled korraga kirjanik, muusik ja kriitik. Kui palju need rollid omavahel põrkuvad ja kui palju üksteist toetavad?
Sama palju kui ma olen muusik ja kirjanik, olen ma ka veeketja ja hambapesija. Need on lihtsalt asjad, mida ma vahel teen. Minu meelest ei ole neis rollides mingeid erinevusi – olgu, võib-olla tähendab see, et ma pole veel piisavalt täiskasvanu, et osata end vastavalt olukorrale ümber häälestada ja õige nägu pähe teha, aga mis siis. Keegi peab noor ja naiivne olemise rasket tööd ka tegema. Ma ei näe kirjutamist või muusika tegemist eriti rollidena – nii kaua, kui neid teen, olen nende tegija, enne ja pärast enam ei ole. Aga seda usun küll, et maailma eri külgede alt nägemine ja eri viisidel sõnastamine on ääretult kasulik – nii loominguliselt kui ka lihtsalt normaalne inimene olemiseks. Mis on lõpuks kõige olulisem loominguline projekt.
Milline koht „Aps!“-il sinu loomingulises teekonnas on?
Kuigi tegelikult on sellele kogule eelnenud päris palju loomingut, mis nii laia publikuni jõudnud ei ole, siis ma loodan, et „Aps!” on alles algus. Ei tahaks 22-aastaselt oma tippvormis olla. Samas – võib-olla homme tuleb mulle homme mingi palju parem mõte, mida teha, ja siis teen hoopis kirjutamise asemel seda. Kirjutamine on lihtsalt üks tegevus, üks meedium, üks materjal. Kui ma leian mingi materjali, mis mu mõtete realiseerimiseks paremini sobib siis – miks mitte. Võib-olla kunagi hakkan veibitrikke tegema või raudteid ehitama. Ka head tegevused.
Mis sind praegu kõige enam loominguliselt köidab, kas kirjutamine, muusika või hoopis midagi kolmandat?
Muusika alla läheb kindlasti kõige rohkem auru – see on nii kollektiivne, füüsiline, käegakatsutav. Ja noh, mis seal salata, huvitab kõige suuremat hulka inimesi. Kes ikka luuletusi lugeda viitsib, kui saab laulukesi kuulata. Aga minu jaoks algab kõik ikkagi vist kirjutamisest, sõnadest, kuigi, kui järele mõelda, siis viimasel ajal ka stseenidest, olustikest. Et ma veel ei tea, mis selle kõige point on, aga ma tean, et seal on kiik. Ja üks roheline aed, mis on varastatud. Uutest asjades oli näiteks Von Krahlis “Nälga” teha hästi lahe – koostegemine on vist see, mis mind praegu kõige enam köidab. Teiste inimeste kaudu enda nägemine ja enda kaudu teiste inimeste nägemine, usaldus. Usaldus rokib.
Mida tahaksite, et lugeja „Aps!“-ist kaasa võtaks?
Soovi midagi ise kirjutada. Või ehitada. Joonistada. Üldiselt – teha. Teha seda, mis tehtud peab saama. Ja kõik muu tegemata jätta. Näiteks pesu triikimisest loobuda.
Riste Sofie Kääri lugemissoovitused:
Jaan Pehki „Saja õhtu lood” – kõige targem loll/lollim tark asi, mida ma lugenud olen. Sada kümnest.
Patti Smithi „Just Kids” – saan kohe läbi! Olen selle jooksul vähemalt seitsekümmend korda nutnud (hea raamatu tunnus).
Kõik Salingeri teosed – ilmselt üks mind kõige rohkem mõjutanud kirjanikke. Kõnetab alati ja igas olukorras.
Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” – see on kindlalt see üks raamat, mida tahaksin uuesti esimest korda lugeda.
Andrus Kasemaa „Minu viimane raamat” – tegelikult kõik Kasemaa romaanid! Okei, kõige uuemat pole veel jõudnud lugeda. Olen väga elevil.
Misiganes kasutatud raamatute osakonnas head on – elagu elavate autorite toetamine ja surnud autorite taaskasutusest ostmine!
