Kui intervjuud kokku leppisime, ütlesid, et oled praegu aias päev otsa tööl. Missugused aiatööd praegu käivad?
Praegu on ilm nagu halb komöödiafilm. Hommikuti paistab päike, puhub kõva tuul ja jupiti sajab midagi. Ma ütlen just midagi, sest see võib olla vihmast lumeni. Temperatuur kõigub õues päeva jooksul umbes kümme kraadi, miinust ühest pluss üheksani välja. Ja selles valguses õues eriti midagi teha ei ole. Aga midagi olen ma siin tuule käes ikka teinud. Vahel vaatan, et kiviaed on kusagilt natuke varisenud, teen selle korda. Eile tegin ühe riiuli. Viisin raamatuid ühest ruumist teise ja mõtlen muid väikseid töökesi välja. Tegelikult ei soosi ilm veel suurt õuesolekut, aga kui juba maal oled, siis ei malda ju toas istuda.
Ehk räägid lühidalt, kuidas sinust krimkasõber sai ja milline oli esimene krimka, mille lugemist sa mäletad?
Minust sai krimkalugeja väga varajases nooruses. Ma pakun, et siis, kui näppu sattusid eestiaegsed Perekonnalehed. See oli selline huvitav seltskondlik ajakiri, kus oli pildimaterjali, armastusjutte, naljakest, aga oli ka kriminulle ja põnevikke. Mäletan, et tol ajal liikusid Perekonnalehed köidetuna, ja üks esimesi lugusid, mille ma neist leidsin, oli Agatha Christie „Suur neli”. Hiljem anti see välja „Suure neliku” nime all, aga sel ajal oli ta “Suur neli”. Ülemaailmse vandenõu värk seal käis ja see tundus olevat väga põnev. Peale selle oli siis juba põnevusnovellikesi eestiaegsetes ajalehtedes ja kui mul kael natukenegi kandma hakkas, selgus, et väga paljudel klassikaaslastel ja lapsepõlvesõpradel oli ka kusagil raamaturiiulis neid Eesti ajal lehtedest välja lõigatud nn sopakaid. Varases teismeeas käis siis selline vahetus.
Ja üks teine asi, mis oli lapse fantaasiale väga kasulik: kui olin kuuene, hakkas ilmuma sari „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Seal ilmus ikkagi väga häid raamatuid, noorsookirjanduse klassikat, Jules Verne’i, Alexander Dumas’d, Walter Scotti ja nii edasi. Me tõesti neelasime need seiklusjutud. „Tom Sawyer“, „Huckelberry Finn“, „Kalle Blomkvist“, need kõik sattusid väga viljakale pinnasele. Ma sain aru, et mulle väga meeldivad raamatud, kus on põnevust, kus on saladust, kus on etteaimamatust. Mul on elu jooksul neid raamatuid, mida lihtsalt ei saagi käest ära pandud, küll olnud. Loen hommikuni välja, et teada saada, mis tegelikult toimub.
Kui tihti täna raamatu kätte võtad?
Ma olen seda nakkushaigust põdev inimene, et ma loen iga päev. Kas ma loen kaks või kakssada lehekülge, oleneb juba päevast, aga alati enne magamaminekut võtan öökapilt raamatu. Praegu loen näiteks Lee Childi viimast raamatut „Ebaõnn ja äpardused“.
Mul on läbi aastate olnud üsna kindel autorite ring, kelle raamatuid ma raudselt ostan, kui neid poes näen. Uusi autoreid on raskem omaks võtta, olen vahel ka pettuma pidanud ning mõnest autorist ei tahagi rohkem midagi teada. Aga kui ma näen, et on ilmunud jälle mõne minu vana lemmiku uus väljaanne, uus teos tõlgituna, läheb see kohe loosi. Ma raiskan raamatute peale raha soojema hea meelega.
Milliseid autoreid soovitaksid krimkasõpradele? Kes on sinu enda lemmikud?
Loomulikult klassikuid, nagu Agatha Christie, Georges Simenon või Arthur Conan Doyle’i Sherlocki lood. Samuti on Erle Stanley Gardner väga mõnus lugemine. Täitsa soojalt soovitaks veel Jeffrey Archerit ja Dick Francist koos isa Felix Francisega. Dick jätkab oma isa tööd ja teeb seda väga hästi. Igavene kihvt kirjanik on ka näiteks põnevusjuttude autor Alistair MacLean. Mu viimaste aastate lemmik on Lee Child, keda soovitas mulle mu hea sõber Karl-Martin Sinijärv.
Ta vaeseke tõi mulle ingliskeelse raamatu, enne kui Lee Childi hakati eesti keelde tõlkima. Aga ta ei teadnud, et ma ei oska inglise keelt nii palju, et võiksin kirjandust lugeda – ma olen õppinud hoopis saksa keelt.
Ühed mu läbi aegade lemmikud on Rex Stouti Nero Wolfe’i lood, väga ladusa jutuga on ka Evelyn Thorndyke, samuti Ellis Peters, Ed McBain, Martin Cruz Smith, Raymond Chandler. Väga mõnus oli ka Ngaio Marsh ning mulle on veel meeldinud Robert van Gulik, kes kirjutas muistse Hiina kohtunik Dee lugusid. See on ka väga lahe värk. Mulle meeldis väga ka Robert Ludlum, aga tema puhul jäi kohati mulje, et ta konstrueerib oma raamatuid, ja see oli kuidagi läbinähtav. „Chancellori käsikiri“ oli tal ikka väga hea, aga neid viimaseid pole ma isegi ostnud. Ühe jätsin lausa kolmveerandi peal pooleli. Ei huvitanud.
Ent Põhjamaade krimkad?
Ma olen lugenud näiteks Mankelli. Ja ma ei tea, ehk ei sobi Põhjamaade krimikirjandus minu konstruktsiooniga, kuid ma kuidagi ei läinud nii kaasa. Näiteks „Valge emalõvi“ puhul tundsin lihtsalt, et see ei istu kuidagi. Aga ütlen ausalt ära: ma pole ka väga suur Põhjamaade krimkade asjatundja. Pigem olen proovinud Eesti originaalset krimikirjandust ning ma tervitasin väga Hargla tulekut. Tal on väga harivad raamatud ning hoolimata ei-tea-kui-pikast ajavahest, vaatan tänu nendele Tallinna linnakest nüüd ka natuke teise pilguga.
Aga teised eesti autorid? Rahva Raamatu krimiõhtul mainisid näiteks Vassili Randmetsa…
Randmets oli ses mõttes väga huvitav, et ta jõudis minu, tollal koolilapse silme ette gooti šriftis trükitult. Tänu tema kriminullide õppisin ma ka seda gooti kirja lugema. Tol ajal trükitigi paljud lehed selles kirjas. Randmetsa romaani „Mõrv Metsamõisas“ neelasin ühe õhtuga. Ise kohtusin temaga silmast silma 1968. aastal, kui käisin Muhus rahvaluulet korjamas. Ma ei teadnud siis veel, et tulen kunagi Muhusse elama. Randmets oli väga hull vana. Ta oli oma kõrge harituse juures ilmselt kaks korda Tartu Ülikooli lõpetanud ning oli sellest õppimisest vist natuke segigi läinud. Aga kohalik rahvas austas ja kiitis teda väga – just tema tegi Piirile kooli ning oli sealse hariduse arendamises väga tähtis nina. Mälestused räägivad, et sõja ajal sõitis ta hobusega üle jää Tallinnasse, et Friedebert Tuglasele toitu viia. Ma küll ei tea, kas see on ka tõsi, kuid ta võttis meid tõesti väga hästi vastu ning rääkis meile Muhu pulmakommetest. See materjal on kõik Eesti Kirjandusmuuseumis olemas. Nii et Muhus teati Vassili Randmetsa väga hästi. Hiljem, kui „Mõrv Metsamõisas“ uuesti välja anti, ei olnud need väljaandjad Randmetsast mitte midagi kuulnud. Ja kuna tol ajal ei olnud internetti ega muid selliseid vahendeid nagu tänapäeval, ei osanud keegi ka Randmetsa kuskilt otsida. Kirjandusmuuseumist oleksid nad muidugi kohe teada saanud. Ka entsüklopeediates pole teda enam.
Oled tuntud ka hea mälumängurina. Kuidas raamatute lugemine mälumängimist aitab?
Need asjad on olnud minu elus omavahel seotud. Kui olin noor, ei olnud igas kodus raadiotki. Meil oli raadioaparaat vanavanemate magamistoas ja kogu lugu. Lugemine oli pärisosa. Erakordselt populaarsed olid ka viktoriinid. Meie tegime viktoriine, kui kellelgi oli sünnipäev – kas siis meil või naabripoistel. Tordisöömise kõrval mängiti raudselt ka mänge, näiteks lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ vms, aga olid ka viktoriinid ning igasugused sõnade äraarvamismängud. Tänu sellele on mälumängud mind paelunud kogu elu. Alati, kui koolis oli mingi viktoriin, võtsin sellest osa. Mul on nendel viktoriinidel hea esinemise eest üsna mitu raamatut võidetud. Praegu võin küll lugeda kas või mingist ajakirjast mingeid fakte, kuid ega meelde midagi jää. Samas suudan ma meenutada lapsepõlves ja nooruses loetud raamatute tegelasi, tegevuskohti, mingisuguseid laevade nimesid ja nii edasi. See on täiesti õige jutt, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Aga mille Juku on kunagi läbi lugenud, seda mäletab Juhan ka veel ikka natuke. Mulle on alati meeldinud viktoriinid ja igasugu kirevad faktid. Ka ristsõnu lahendan ma täpselt samamoodi iga päev. Targad inimesed on arvanud, et kui sa loed ja lahendad ristsõnu ka vanemas eas – lõppude lõpuks kukub mul ka juba 68 –, hoiab see su aju ikka rohkem tegevuses kui mitte millelegi mõeldes. Ma olen seda küll tähele pannud, et kui ikka ei viitsi, siis ei mõtle ka mitte millegi peale. Aga lugemine ja mälumängud hoiavad pea kuidagi värskena.
Sinust endast on ka raamat ilmumas. Tahad sellest rääkida?
Ma olen öelnud üle kümne korra ära, kui minust on tahetud elulooraamatut kirjutada. Olen selle vastu, sest ma ei taha kiidelda ei-tea-kellega tuttav olemisega ja teiseks ei taha ma oma eraelu kõigi silme ette laotada. Aga sügisel ilmub uus plaat, millel laulan täiesti uusi eesti lugusid, mille autoriteks on näiteks Tõnis Mägi, Riho Sibul, Margus Kappel, Anti Kammiste, aga ka mu oma poeg Robert. Laulan selle materjali ära ja koos sellega tuleb ka laulutekstide raamat umbes 25 valitud tekstiga, mis on kirjutatud minu elu ja karjääri kõige populaarsemate või mulle kõige armsamate lugude kohta. Sinna juurde tuleb ka ports arhiivifotosid.
Midagi lõpetuseks?
Soovitan kõigil kriminaalromaanide huvilistel võtta õhtul revolver padja alla, nagu onu Einar „Kalle Blomkvistis“ tegi, ja – magage rahulikult!
Räägime täna veel Vladislav Koržetsiga suvetoitudest – kas sul on ka küsimus talle?
Koržetsiga on muidugi raske sekundeerida. Ses mõttes, et ta on ju kõikide kalade isa maailmas. Ja minusugune kilu vaatab tema nagu vaala poole. Aga ma olen Koržetsi kalaraamatute retseptide abil roogasid valmistanud küll. Ja Koržets tõesti tunneb asja. Tahaks ta käest küsida, kas ta oskab näiteks ahvenakala ka ilma noata puhastada.
Minule õpetas seda üks Muhu mees. Võtad ahvenal kõigepealt kurgu alt, lõpuste vahelt kinni ja tõmbad rinnaesise tüki ära. Kui oled need punased lõpused ka sealt kätte saanud ja kõhus oleva välja võtnud – mõnikord on seal mari, teinekord niisk jne –, tõmbad sealt näpuga sisikonna ka välja. Sellega ongi kala puhastatud. Ja miks see on väga tähtis? Tähtis on see siis, kui hakkad ahvenaid suitsutama. Kuna kõht on jäänud lahti lõikamata, jääb kogu see mõnus mahl kõhtu. Võtad kala ahjust välja, topid igasse kalasse veel tillioksakese ja paned kaussi, kaas ja käterätik peale. See kuum ahven peaks seal kausis seisma veel nii 5 kuni 10 minutit ning siis on kala kõhus olev mahl ka kõik tillimaitseline. Metsikult hea!
Vaata ka kõiki Ivo Linna muusikaplaate!
