Kaabuga mees
1930. aastatel korraldati toomkiriku varemete vahel tantsupidusid. Kaks toonast pidulist, noor mees ja neiu, läinud veidi eemale jalutama ning istunud siis pargipingile.
Samale pingile tulnud istuma ka kaabut kandev tõsine mees. Kui noorpaar edasi jalutas, kuulsid nad järsku püssilasku – kaabuga mees oli endalt elu võtnud. Noorpaar jooksis küll abi järele, kuid teha polnud enam midagi.
Paar kuud hiljem, kui poiss ja tüdruk taas sama sugusel tantsupeol olid ning jalutama läksid, ilmus nende juurde jälle üks kaabuga mees ning küsis noormehelt suitsu. Poiss aga ei suitsetanud ja seepeale hakkas mees tüdrukule šokolaadi pakkuma. Siis tundus asi noorpaarile juba kahtlane: tüdruk keeldus šokolaadist ning nad otsustasid jalga lasta. Mees kõndinud neil treppidest alla tulles aga tihedalt kannul. Noored tundsid temas ära enesetapja vaimu.
Jääb üle vaid loota, et kaabuga mehe vaim on nüüdseks rahu leidnud ning Toomel enam armunuid ei jälita.
Vanad kliinikud ei anna hingedele rahu
Kiriku kõrval lõuna suunas asub omaaegne ülikooli haavakliinik, kus praegu on eluruumid. Kuna selles hoones tegeleti nii esimese maailmasõja päevil kui ka hiljem vabadussõja ajal haavata saanutega, kellest nii mõnigi seal ka suri, on hoone nüüdsed elanikud tajunud enda ruumides kellegi kohalolu. Samuti on üks elanik rattaga koju tulles näinud võõrast noormeest enda korteri aknal, keda ta oma kodust siiski õnneks eest ei leidnud. Seal on nähtud ka ise tööle hakkavaid tehnikaseadmeid.
Endise haavakliiniku kõrval asub praegune riigikohtu hoone, mis ehitati algselt 18. sajandil kasarmuks, hiljem on olnud samuti ülikoolikliinik. Riigikohtust edasi jalutades jõuab endise ülikooli naistekliinikuni, kus on aastakümnete jooksul ilmavalgust näinud kümned ja kümned tuhanded eestimaalased. Nüüd on see ülikooli sotsiaalteaduste õppehoone. Vanas sünnitusmajas ilmutas end omal ajal üks eakas pikkade juustega naine; olid kratid, samuti üks ruudulise särgiga noor mees ja veel rida vaime, keda võis tunda, aga näha polnud – viimased liikusid ringi kliiniku laboris.
Endise naistekliinikuga seotud kummituslugusid on veelgi. Mõistatuslikud koputused, ebaloomulikku trajektoori pidi lennanud käärid; kedagi oli öövalves jalgadest sikutatud ning aknal oli nähtud päris inimese kõrval viipamas veel kedagi – meest, keda seal tegelikult ei olnud. Hoone neljandal korrusel olla teinekord kuulda väikeste laste nuttu. Tegemist võib olla sündimata laste hingedega, kuna just sel korrusel viidi vanasti läbi aborte.
Et kummitustest veidigi rahu saada, tehti ruumidesse risti ja ruunimärke, puistati nurkadesse mooniseemneid ning kutsuti vaimulik hingepalvet lugema. Neist tegevustest olnud ka abi, kuid 2008. aastal, just enne ärakolimist, tajunud töötajad, et kummitused olid taas rahutumaks muutunud.
Vana anatoomikumi kohta teatakse aga kõnelda, et seal hiilivad ringi kahvatuvalged kujud, kes olevat hoonest aegade jooksul läbi käinud surnukehade hinged. Samuti räägitakse lahkamislaual ellu ärganud surnutest. Anatoomikumi ees vanas keldris olid formaliinivannid, kus ujusid laibad, mida tudengid praktikumide jaoks kanderaamil mööda treppe üles õppehoonesse tassima pidid. Seejuures tuli laipu kinni hoida, et nood maha ei libiseks.
Ent on veel üks õige omamoodi pajatus. Selle järgi tulnud kord üks 19. sajandil elanud talumees koos priske õega linna turule. Korraga läinud õde kaotsi, mees hakanud teda otsima ja leidnud õe lõpuks anatoomikumist, kus arstid sulatasid temast rasva: õde oli pandud ahjule istuma ja rasva muudkui tilkus. Inimrasvast tehtud küünla abil olevat võimalik näha luupainajaid.
Jaak Juske “Tartu saladuste mägi”
Selles raamatus asumegi kaasahaaravale avastusretkele, mille jooksul kuuleb nii legendi Emajõe sünnist, kui ka lugu Toome peidetud varandusest ja selle müstilistest sildadest. Kes pole kursis kahe eksootilise eluka kohtumisega Toomamäel, saab ka seda kuulda! Lisaks kinnimüüritud neiust, kaabuga mehest ja Valgest Daamist. Ning lõpuks, kui veab, siis tutvub ka Tartu Vaimuga!
