Kui Filippa esimest korda suri, olime Olgaga just saanud seitsme-aastasteks.
Meie vanem õde kaotas teadvuse väga äkitselt. Kukkus läbi ajaaugu ja kõndis kikivarvul eredasse valgusse teisel pool. Tema ümber voogas lõputul hulgal hingi ja tema oli üks nende seast.
Ema kutsus kohale preestri Aleksander Nevski kirikust Bredgadel. Palvehelmed, slaavi sõnamulin ja mu ülejäänud perekond täitsid Filippa toa meie Palermovej majas. Mu kaksikõde Olga istus voodil ja oli nutnud. Tema silmad olid veel rohelisemad kui tavaliselt. Voodijalutsis seisis meie vene vanaema Varinka oma hapukurgilehases hommikumantlis.
Mina ise ei olnud mitte iialgi midagi ebamaist kogenud, seega valdas mind vaheldumisi sügav armukadedus, et jumal eelistab Filippa seltskonda, ja õudne hirm, et kaotan oma õe igaveseks.
Oli see siis hapukurgilõhn, vaimulike palved või Papa käed, mis Filippa elule tagasi tirisid, seda ma ei tea, aga isa käte vahel ta lamas, kui uuesti silmad avas.
„See on ime!” hüüdis Olga.
„Jah!” sosistas ema. „Tee aken lahti! Su õel on vaja värsket õhku!”
Siis langes ta põlvili ja tänas preestrit. Preester õnnistas Filippat veel üks kord, pakkis palvehelmed kokku ja läks toast välja. Ma kõõritasin vanaema poole, kes ei olnud kaasmaalast kogu seansi ajal ühegi pilgu vääriliseks pidanud. Varinka sõnul oli nimelt igasugune jutt jumala hingedest puhas mõttetus ja tuli palavikusonimisest.
„Kakaja lož! Vale ja pettus!”
Võimalikest vaimudest ei tohtinud välja teha. Isegi meie öised unenäod tembeldati aju uduseks prahiks.
„Und näeb ainult siis, kui õhtul käärinud kapsarulle süüa!”
Suurem osa mu vanaema sugulastest oli tsaari, Lenini ja Stalini võimu all kaduma läinud. Nii et imede aeg oli päris kindlasti möödas.
*
Minu vanaema, Varinka Sowalskaja, oli sündinud 1900. aastal. Laostunud peretsirkuses, ülesküntud põllul Sankt-Peterburgist ida pool.
Ta oli omaenda kehal tunda saanud, et maagia on illusioon, mille püsimiseks tuleb iga päev ränkraskelt treenida. Tsirkusehobused koperdasid omaenda kapjade otsa, kui kõlekülmas maneežis ringi kõmpsisid, ja sprechstallmeister, minu vaarisa Igor, haises vodka ja võõraste naiste sabaaluste järele. Artistid oleksid arvatavasti näljastreiki alustanud, kui toitu ei oleks niigi vähe olnud.
Perekonnaettevõtte ainus lootus tõmbenumbrile oli jõehobu, mille Varinka isa oli suurushullustuse hoos lasknud 1914. aastal laevaga Sankt-Peterburgi toimetada. Sowalskaja tsirkus oli talle omase viletsa ajastusega üldstreigi ajaks siia laagrisse jäänud.
Tegelikult oli mu vanaisa tellinud elevandi. Ühest Poola loomaaiast, mis Varinka sõnul müüs oma loomakarja kiiremini kui mära kusta jõudis. Plaani järgi pidi elevant laevale lastitama Danzigis, kui nad ikka seda teha jaksavad, ja seejärel toodama Sankt-Peterburgi prahisadamasse, kus selle saab kätte kaikohalt 26.
Järgnevail kuudel Igor ainult saabuvast elevandist rääkiski. Elevandist suure E-ga. Sellest, kui suurejooneliseks nüüd kõik muutub. Ilmakuulsast numbrist, mille ta isiklikult selle hunnitu olevusega loob. Kuidas publik tormi jookseb. Iialgi enam ei lähe nad näljasena voodisse. NÜÜD saabub läbimurre.
Viimaks ometi jõudis kätte päev, mil sadamasse oli oodata laeva Elevandiga. Mu vaarisa võttis kaasa Varinka ja turjaka Svetlana. Svetlana, kes suutis tõsta kõiki raskeid asju ja juhtida veoautot. Ootusrikkalt seisis Igor ja kissitas päikese käes silmi, sellal kui prahilaev pilvitu taeva all kai ääres sildus. Aeglaselt tõsteti puukast laevakerest ja langetati seejärel ülemisele tekile.
„Mõ ždjom slona! Me ootame oma Elevanti! SLONA! Kas saate aru!” kuulutas Igor uhkelt kail seisvatele inimestele, päevavaraste ja tööotsata meremeeste segasummale. Kast rippus ikka veel õhus ja pinevus kasvas.
Kiiresti sai selgeks, et midagi on valesti.
Kast tundus aina väiksem ja väiksem, mida lähemale see maale jõudis.
„Elevant oli pesus kokku läinud,” porises Varinka iga kord, kui Olga ja mina teda seda lugu jutustama sundisime.
Sest kui Svetlana selle ülearu pisikese kasti kail lahti murdis, ilmus välja hallisäbruline jõehobu – pisikeste roosade kõrvadega, tohutute hammastega maigutavas suus ja väga halva hingeõhuga.
Igor sülitas, vandus, tagus jalaga kasti ning needis kogu Poolat ja iseäranis Danzigi loomaaeda. Siis vajus ta kurnatult kokku ja silmitses jõehobu, kes oli oma lootusrikka pea üle kastiääre pistnud.
Mu vaarisa otsis jakitaskust plaskut, aga see oli tühi. Ligi astunud sadamaülem oli kuulnud kõiki tulevase Elevandi kohta lausutud ülivõrdeid ja halastas nüüd. Ta õngitses välja omaenda vodkapudeli ja lasi tsirkusedirektoril juua.
Veerandtunnise tusatuju järel ajas Igor end sirgu.
„Varinka! Svetlana! Elevandid on labased. Trivialno … zaurjadno! Tavalised! Neid leiab igalt poolt. Chinizelli tsirkusel on elevante karjakaupa. Aga JÕEHOBU! Seda ei ole kellelgi.”
Varinka ja Svetlana vaatasid teda vaikides.
Veoauto, mis pidi jõehobu kailt ära transportima, ei tahtnud käima minna. Nii et see päikeseline päev, mis algas nii kaunilt unistusega Elevandist suure tähega, lõppes sellega, et Igor, Varinka ja Svetlana pidid veoauto maha jätma ja vantsima jala pika tee läbi Sankt-Peterburgi, haisev jõehobu nööri otsas. Kogu tee Sowalskaja tsirkuseni.
„Ja nüüd pea püsti, mu daamid. See on fantastiline reklaam!” ütles Igor, kui nad kõndisid ja kõik vahtisid.
Möödujad naersid, vangutasid päid või kergitasid sarkastiliselt kübarat. „Oodake ainult. Publik tulvab kohale! Me saame suuremaks kui Chinizelli.”
Nii muidugi ei läinud, aga seda peab vaarisa auks küll ütlema, et tal oli ainulaadne oskus lasta igal läbikukkumisel paista nii, nagu kukuks talle sülle suur õnn. Suurushull mees, kes nõudis mõõdutundetut imetlust iga eksisammu eest.
Nädal hiljem jooksis Varinka tänavatel ringi ja kleepis üles uusi jõehobuga plakateid. Anarhistide, agiteerivate vabrikutööliste ja veripunaste loosungite vahele.
Samal aastal puhkes maailmasõda. Tsaar surus alamate mässu maha ja lasi pealinna nime vahetada rahvuslikuma kõlaga Petrogradiks.
Aga kõigest sellest oli Varinkal vaevalt aimu, sest hooaja lõpus oli trupiga ühinenud kääbus nimega Vadim. Kahekesi hakkasid nad jõehobu treenima. Vadim, kes oli salto mortale’de ja batuudihüpete meister, suutis looma peagi oma numbrisse kaasata. Sellal kui Euroopas möllas sõda, said need kolm lahutamatuteks. Vadim, Varinka ja jõehobu.
Alguses ei olnud Varinka kindel, keda ta rohkem imetleb. Virtuoosset Vadimi või jõehobu, kel paistis olevat täiesti ükskõik, et ta ei ole see elevant, kelle vaarisa Igor oli tellinud.
Aga kuude möödudes ei olnud Varinka südames enam kahtlust ja Vadim kolis tema risakil tsirkusevankrisse. Vadim oli esimene inimene, keda Varinka usaldas sestpeale, kui oli üheksa-aastaselt emast ilma jäänud.
Aastal 1917 vallutasid bolševikud Talvepalee ja aasta hiljem, kui Varinka sai kaheksateist, nägi ta oma armastatud Vadimi batuudil libastumas. Vadim lendas läbi õhu nagu ikka ja jõudis teha oma kahekordse salto mortale, aga sellel õhtul maandus ta mitte looma seljal nagu tavaliselt, vaid jõehobu avatud lõugade vahel. Publik ei saanud aru, et on fataalse eksisammu tunnistaja. Kõik tõusid vaimustatult ja karjusid da capo, da capo, sellal kui Vadim jõehobu kurku kadus ja Varinka üksi maailma jättis.
Annette Bjergfeldt “Palermovej ülemlaul”
Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas.
Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga. Loe lähemalt…
