Helene Flood “Terapeut”
See on hinnaralli-raamatute hulgas leiduvatest põnevikest minu meelest kõige ägedam. Flood mängib lugejaga nagu kass hiirega ning juba lahendatuna paistnud lugu keeratakse äkki ümber, kuni sa oled lõpuks sama suures segaduses nagu raamatu peategelanegi. Pean tunnistama, et mul on nõrkus krimkade vastu, mil on pistmist hullumeelsuse ja psühhiaatritega. Kes ja kas on hull ning mis tõeline ja mis ette kujutatud, on selle raamatu põhiküsimus.
Susan Luitsalu “Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles”
Minuni on jõudnud kuuldused, et esimese “Minu maailma” pealkirja kandva reisiraamatu autori Tiit Pruuli sõbrad olla väidetavasti väheke solvunud, et raamatu nimi ära napsati ja selle all kirjutab nüüd mingi tibi. Susan muidugi pole mingi tibi, vaid näeb lihtsalt liiga ilus välja, et mõnele süvakulturnikule tõsiseltvõetav tunduda. Oleme olnud kolleegid ja hiljem sõbrannad ning ma ei tea kedagi teist, kellega saaks rohkem nalja – Susanil on peas lõputult jaburaid juhtumisi ja näiteid elust enesest. “Minu maailm” on sama teravmeelne ja irooniline kui Susan päriseluski. Natuke on siin juttu ka paarist talvepäevast, kui Susan mul Prahas külas käis (pisut rohkem saab sellest lugeda mu “Minu Prahast”).
Margaret Mitchell “Tuulest viidud”
Ameerika ilukirjanduse klassika hea hinnaga. Mu plikapõlve lemmikuid – isepäine Scarlett O’Hara ja tema imelik armulugu keerulise iseloomuga Rhett Butleriga mõjutasid mind teismeeas sügavalt ning otsisin sestpeale muudkui oma Rhetti. No ei tohtinud minu unistuste mees stabiilne, ohutu ja normaalne inimene olla! Klassikale on iseloomulik aeg-ajalt jälle aktuaalseks osutuda ja praegusel segasel ajal kajab see raamat küllap kenasti vastu.
Martin Algus “Midagi tõelist”
Kulka kirjanduse sihtkapitali aastapreemia pälvinud põnev jutustus tuntud stsenaristilt ja näitekirjanikult, kus on ajastu vaimu hästi tabatud. Millesse küll mässib end tavalisest elust tülpinud inimene, kes vajab oma ellu “midagi tõelist”? Aastapreemia nominendiks sai Algus ka oma teise raamatu, jutukoguga “Tagamaa”, millele mõned kriitikud väheke liiga vanamoodsat stiili ette heitsid. “Midagi tõelist” on aga, vastuoksa, särtsuvalt moodne teos.
Olavi Antons “Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane”
Vahepeal tundus Instagrami avades, et pooled tuttavad on viiruse kiuste Kanaaridele põrutanud. Vastutustundlik inimene siiski praegu ei reisi ning loeb hoopis reisiraamatuid. Olavi Antons ja tema uhked kollakaspunased kassid on mulle Facebookist vanad tuttavad ning olen sealtsamast huviga lugenud tema mõnusaid huumoriküllaseid kirjeldusi elust Tenerifel. Osa neist lugudest on ka raamatukaante vahele jõudnud.
F. Scott Fitzgerald “Ilus ja neetu”
Ilukirjanduse klassikat võiks igal inimesel ju kodus olla ning allahindlused on just paras aeg mõni selline raamat osta. Francis Scott Fitzgerald on jazziajastu “hääl” – tema ajastu oli niinimetatud “möirgavad kahekümnendad”, mis järgnesid Esimese maailmasõja lõppemisele. Kirjaniku teine romaan “Ilus ja neetu” kujutab tollal valitsenud mentaliteeti kogu uhkuses. Soovitan meelde tuletada, mis see jazziajastu oli, sest trendigurud on ennustanud, et kui maailm praegusest rõhuvast pandeemiast kord pääseb, saabub uuesti taoline ajajärk – inimesed tormavad nagu paisu tagant pidutsema ja prassima ning meie eluke saab olema glamuursem ja säravam kui iial varem.
Norman Manea “Huligaani tagasitulek”
Norman Manea on Rumeeniast pärit juudi rahvusest kirjanik, kes elab praegu USAs. Manea kirjeldab selles teoses, mida on ka autobiograafiliseks nimetatud (kuigi kirjanik ise tingimata seda ei väida), kodumaale naasmist pärast ca kümmet aastat pagulust. Põgenemine, teelolek ja naasmine on mullegi viimasel ajal väga lähedased teemad ning sellele saab siin raamatus võimaluse ka filosoofilisel tasandil läheneda, kuigi kõige lihtsam lugemine see ei ole.
Katrin Pauts “Tallinna tume”
Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Lumimari unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Lumimari pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Loe edasi…
Katrin Pauts “Öömees”
Hüljatud raudteesillal tapetakse koolitüdruk, kes uuris õpetaja soovitusel kodukandi linnalegende. Juhtum äratab külapolitseinik Virves mälestused nooruses läbielatust, ning naise sisetunne ütleb, et vanad legendid ja mõrv on kuidagi seotud. Virvele meenuvad aastatetagused kummalised juhtumid ja tal tekib kahtlus, et rahvasuus Öömeheks kutsutav müütiline olend on tegelikult keegi kohalikest. Miskipärast on ta taas tegutsema hakanud. Kuid mille järgi Öömees oma ohvreid valib? Loe edasi…
