Raamatus pole juttu ainult Rainist ja see muudab lähenemise eriti sümpaatseks – puudub kenitlev egoism, iseenda kannatuste imetlemine. Sõna saavad Raini lähedased inimesed, eriti liigutavad on ema sõnad. Eksnaine saab rääkida oma sõnadega, mis Raini haiguse ajal muutus, et nad lõpuks lahku läksid. Nõrgem mees oleks ainult oma sõnadega piirdunud.
Esoteerikat ei pea kah kartma, sest seda siin ei ole. On aga – taas siiralt – kirja pandud tunne, mis ehk tekib mingil kujul igal elus midagi keerulist üle elama pidanud inimesel, kuigi ta end esoteerikuks ei pea. See tunne, et on “midagi veel” ja et universumil on sõnumeid; et õhus on märke, mida pead õppima lugema, on mullegi väga tuttav. Samuti väga realistlikud unenäod kriisihetkedel – ma tunnen neid, olen sarnaseid asju eri eluperioodidel kogenud ja tänan Raini, et ta sellest kirjutas. Kui tüüp, kel on jalad maa peal ja kes on enda selge pea üle uhke, kogeb midagi niisugust, ei söanda ta sellest tavaliselt kõnelda. Kardab, et peetakse uhhuuks.
(Esoteerika, mida ma põlgan, on hoopis midagi muud – küüniline rahamasin, mis kasutab, hullemal juhul kahjustab õnnetuid ja nõrku, või on see mingi trendidest mõjutatud poos, mil pole tegelikult sisu.)
Raamat on õhuke, aga mõtet on palju!
Ise puutusin Rainiga kokku kirjastamismaailmas ja mind ei tõmmanud Rahva Raamatu kirjastuse poole sugugi ainult nende turueelis (ja üle ostetud mind ka pole). See oli miski turvatunne ja soojus, mida tajusin Raini nappidest meiliridadestki ning eriti neil mõnel hetkel, kui oli keeruline mõne asjaga toime tulla. Pole vajagi palju rääkida ega suuri sõnu vahutada (elukogemus ütleb, et seal taga ei pruugi midagi reaalset olla). Parimaks toeks on kindlustunne, tugi, mis peitub hoopis sõnade vahel.
Rain Siemer, Jaana Maling “Elus”
Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas. Loe edasi…
