Robert Galbraith “Surmav valge”
Just äsja ilmus Robert Galbraithi ehk J.K. Rowlingu uus krimiromaan „Troubled Blood“ ja seepärast oleks õige aeg soovitada tema eelmist romaani või õigemini tervet sarja. Uus on üpris mahukaks ja selle eesti keelde tõlkimine võtab aega. „Surmav valge“ viib lugeja eri maailmadesse, mis küll puutuvad ootamatult kokku, kuid asuvad teineteisest siiski ka väga kaugel. Üks on briti kõrgem seltskond ja tipp-poliitika ning teine briti vasakpoolsete üsnagi piiratud maailm. Nende kahe vahel tuleb Cormoran Strike’il ja Robin Ellacottil lahendada kunagi minevikus võib-olla toimunud või kujutletud mõrv ning leida täiesti reaalne väljapressija, kes kimbutab üht valitsuse ministrit.
Robert Galbraithi raamatud on jõudnud praegu juba selleni, et vähemalt minu jaoks on nendes loodud maailm ja selle tegelased, eriti Strike ja Robin, palju põnevamad kui kuritegu, mida nad uurivad. Rowling oskab suurepäraselt tegelasi elavaks kirjutada. Harry Potteri raamatute puhul oli iga uue osa ilmumisel tunne, et sa tahad sinna maailma tagasi minna, ning minu meelest on hakanud see juhtuma nüüd ka Strike’i ja Robini romaanidega. Ma tahan neid edasi lugeda.
Lee Child “61 tundi”
Lee Childi paljude raamatute seas paistab „61 tundi“ silma küllaltki keeruka ülesehitusega ja teistsuguse lõpuga kui Reacheri romaanidel tavaliselt. Lühidalt öeldes satub Reacher Lõuna-Dakotas bussiõnnetusse ja ta on sunnitud veetma mõne päeva lumises väikelinnas, kus tal tuleb asjaolude sunnil kaitsta narkoärikate kohtuprotsessi ainsat tunnistajat. Nagu ikka, tegutseb Reacher otsustavalt ja hoopiski mitte siidikinnastega.
Lee Childi Jack Reacheri romaanide puhul võib lugeja olla kindel, et petta ta ei saa. Tänapäevane Ameerika rändrüütel, kes kaitseb kõiki, kellele tehakse ülekohut, on seal alati olemas. Raamatutes on oma kindel skeem – Reacher jõuab mööda Ameerikat reisides kuhugi, kus toimub midagi eriti ebameeldivat, ning astub nõrgemate või seaduse kaitseks välja. Lee Child on ise öelnud, et tahab kirjutada raamatuid, mida lugedes inimesed bussis või metroos oma peatusest mööda sõidavad, ja see on tal ka õnnestunud. Reacheril on, muide, varsti, 29. oktoobril sünnipäev ja seda tähistatakse ka Rahvusraamatukogu kohvikus kohvi, bluusi ja mõnusa vestlusega.
Ann Cleeves “Külm maa”
Tegu on Ann Cleevesi eelviimase Shetlandi saarte krimiromaaniga. Vihmade mõjul tekkinud maalihe viib kaasa maja ja nähtavale ilmub punase kleidiga naise surnukeha. Esialgne arvamus, et naine suri maalihke tõttu, ei osutu tõeks, selgub, et ta oli surnud juba varem. Jimmy Perez püüab teada saada, kes ta on, sest ainult nii võib ta jõuda ka mõrvarini.
Ann Cleeves ei kirjuta enam rohkem Jimmy Perezi romaane, kuid nendes, mida ta on kirjutanud, on olustikul peaaegu niisama oluline roll nagu süžeel. Shetlandi saarte loodus ja inimeste meelelaad tõusevad esile ning Jimmy Perez on inimlik ja usutav. Nende raamatute põhjal tehtud telesarja hakati just äsja näitama Eesti Rahvusringhäälingus ning see on samuti väga hea.
Ann Cleevesi raamatud aga jätkuvad, Vera Stanhope’i uus raamat ilmus äsja inglise keeles ning hoogu kogub ka uus Devonis toimuv raamatusari.
Lucy Foley “Jahiseltskond”
Lucy Foley kirjutab mingis mõttes tüüpilist briti kriminaalromaani – lumetormis tsivilisatsioonist ära lõigatud seltskond, vanad vimmad, hoolikalt varjatud tunded ja solvumised, mis lausa peavad ühel hetkel esile tungima ja traagilise lahenduse leidma. Tegelased on tänapäeva üle kolmekümnesed inimesed, kes edukam, kes mitte nii väga, aga parajalt neurootilised kõik ja kõigil midagi, mida nad parema meelega teiste eest varjaksid. Ja siis jääb üks neist kadunuks…
Tegelased on usutavad ja tänapäevased, vimmad ja kired niisamuti ning raamat on hästi üles ehitatud. Tegu on üsnagi Agatha Christie traditsioonis kirjutatud looga ning Agatha Christie mõju ei varja ka autor ise. Pealegi, Christie mõju pole asi, mida häbeneda, ja Lucy Foley jätkab samas laadis kirjutatud uue raamatuga „The Guest List“. Loodetavasti jõuab ka see eesti keelde.
Loe ka teisi Krista Kaera lugemissoovitusi!
