Jennifer Moore-Mallinos „Väärtused”
Raamat, mida saab lugeda aastaid! Tütrega lugesime seda juba 2. eluaastast, kuid võin julgelt arvata, et need lühikesed jutud on nii põhjapanevad, et ka kooliealisele lapsele täiesti vajalikud!
Taasavastatud vana, mida vahepeal kuulame Spotify'st (Rasmus Puuri muusika ja Anu Lambi esitus) ja siis jälle loeme raamatut.
Joel Remmeli soovitused vanematele raamatusõpradele:
Jordan Petersoni nimi ei vaja ilmselt enam ülemäära tutvustamist, aga sellegipoolest julgen soovitada nii tema „12 elu mängureeglit” kui ka selle järge „Teispool korda”. Kes inglise keeles lugemisega harjunud, siis soovitaks originaale. Kuigi Petersoni puhul on tema mõttekäikude jälgimine kuulamise teel lihtsam kui lugedes, siis raamatute läbitöötamine kinnistab neid teemasid tugevamalt. Ja omast kogemusest julgen öelda, et seal on ohtralt, mida ellu rakendada.
Menuki „Jooksjana sündinud” järg on äärmiselt haarav lugemine neile, keda inimvõimete piiride kompamine huvitab. Põnevalt kirjutatud ja käsitleb teemasid, mis pakuvad mõtteainet nii ajaloohuvilistele kui spordientusiastidele. Kahjuks on eesti keelne tõlge raamatust „Jooksjana sündinud” totaalselt läbi müüdud, aga kel õnnestub see kuskilt näpu vahele saada, siis käivad need raamatud nii mõneski mõttes käsikäes.
Fjodor Dostojevski „Idioot”
Kirjandusklassikasse kuuluv „Idioot” on meistriteos, mis käsitleb nii inimese psühholoogilisi kui religioosseid aspekte, aga ka lihtsalt inimlikku külge. Olles seda aastate jooksul mitmeid kordi lugenud (plaanis on seda veelgi lugeda), avaneb raamat alati ka veidi uue nurga alt, sest oleme inimestena ise ju ka pidevas muutumises. Ukraina sõda heidab nii mõnegi jaoks ka Dostojevski loomingule tumedama varju, aga kes suudab neutraalsema pilguga lugeda, leiab raamatust ja Dostojevski loomingust veel rohkelt mõtteainet ja ehk ka vastuseid mõningatele eksistentsiaalsetele küsimustele.
Draamateatri menulavastus „Lehman Brothers” on tänaseks juba paljudel teatrisõpradel vähemalt korra nähtud. Agaramatel rohkemgi. Kindlasti on üsna suur hulk lavastuse nautijatest ka raamatu läbi lugenud. Kes aga pole pääsenud etendust vaatama või on küll näinud, aga raamat lugemata, siis julgen soovitada ka see teekond ette võtta. Raamatus on lavastusega võrreldes üsna mitmed teemad, mida neljatunnine teatriõhtu enda sisse paraku lihtsalt ei mahuta. Neil, kes on teatris käinud, võimaldab raamatu lugemine rahulikumas keskkonnas kogu selle teekonna veelkord läbi käia ja rahulikult detaile jälgida, mis etendust vaadates võivad märkamata jääda. Teemadering on nii lai, et ühe juudi perekonna lugu Ameerika panganduse tippu ja sealt kolinal alla, kõnetab ka lihtsamat eestlast oma argimurede ja -rõõmudega.
