„Tänapäeval on lastel aina vähem võimalusi tutvuda Eesti taludes elavate loomade-lindudega ja nii tekkiski idee koostada raamat, mille abil saaks põneval moel näidata loomade elu ja kombeid. Raamatu koostas erakordselt tugev tiim ja ma usun, et seda on põnev lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel“ kommenteerib uut lasteraamatut Rahva Raamatu kirjastuse juht Rain Siemer.
Isa, ema ja minu plaanid
„Maale? Missugusele maale – kas Hispaaniasse, Egiptusesse või kusagile mujale?“ küsisin isalt. Muidugi tean ma veel paljusid maailma maid, aga enamjagu meie klassi lastest on oma vanematega käinud puhkamas ikka kas Hispaanias või Egiptuses. Ega mul poleks midagi selle vastu, et üllatan esimesel septembril oma klassikaaslasi lõunamaa päevituse ja mõne klaaskaanega karbis pesitseva põrnikaga!
Isa muigas: „Küllap me kunagi läheme välismaalegi, aga seekord teeme väikese puhkuse siinsamas Eestimaal, vanatädi Õie talus. Ära tee midagi haput nägu! Sa mõtle: värske õhk, soe vast lüpstud piim, lihtne, aga maitsev talutoit, linnud-loomad…“ „Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid! Kiviaeg…“ jätkasin tusaselt isa
loetelu. „Egiptusest saaks vähemalt mõne skarabeuse koju tuua, aga selle sooja maapiima sees ukerdavad kindlasti ainult sitasitikad!“ Isa silmad hakkasid pahaselt välkuma: „Kui sa arvad, et skarabeus
on sitasitikast millegi poolest parem, siis võta teatavaks, et oled eksiteel. Muide, vanad eestlased ütlesid, et kes aitab selili kukkunud sitasitika jalule, see saab üheksa pattu andeks. Seda esiteks. Ja teiseks on vanatädi Õie puhtust armastav inimene, kelle lüpstud piimas pole eluilmaski mingeid võõrkehasid olnud. Võib-olla sa ei mäleta teda, sest viimati käisime kogu perega Kaasiku talus siis, kui sa olid alles titevankris, aga maapiimast oskasid sa küll juba siis lugu pidada.“
Nojah, eks ma ju tean väga hästi, et isa ärritub alati, kui mõne looma kohta halvasti öeldakse: tema meelest on kõik karvased ja sulelised ja kiletiivalised ühtmoodi armsad ja tublid, isegi rästikud on tema arust huvitavad roomajad ja kärnkonni ei jõua ta ära imetleda! Meie emaga oleme sellega juba harjunud, aga neid, kes isa vähem tunnevad, on paps vahel küll osanud endast välja viia. Näiteks ema kunagise klassiõe Krista, kelle uues Lasnamäe kodus me kogu perega soolaleivapeol käisime: seal vudis äkki üle uhkelt kaetud ja kaunistatud söögilaua kutsumata külaline – pikkade vuntsidega putukas, kes vist ise ka tundis, et ta seltskonda ei sobi, sest puges jahmunult kalavaagna varju peitu. Tädi Krista avas ehmunult suu, tema mees, onu Aare, pööras pilgu mõtlikult lakke ja minu ema tegi näo, nagu poleks ta putukat märganud. Aga isa oli kiire tegutsema: ta tõmbas hallikaspruuni pikakoivalise vaagna varjust välja ja vaatles seda kahe peo vahel hoides nagu mingit kalliskivi. „No näe, Babüloonia saadik jõudis ka pärale!“ ütles ta rõõmsalt. „Issand küll, meil pole siiani tarakane majas olnud!“ ahastas tädi Krista, ise näost tulipunane. „Arvasin, et kui ikka puhtust hoida, siis neid ei tulegi!“ „Vabandust, aga see sõbrake siin pole tarakan, vaid prussakas,“ sirutas isa oma kokkupandud peod tädi Krista poole. „Tarakan on prussakast palju suurem. Ja kui soovite veelgi priskemat prussakat näha, siis müüakse praegu lemmikloomapoes Maroko prussakat, kes on üle kaheksa sentimeetri pikk!“ Tädi Krista ei vaadanud prussaka poolegi, vaid kattis näo kätega. „Vaju häbi pärast kas või maa alla!“ pomises onu Aare. Tahtsin öelda, et seda oleks tal küll raske teha – nende korter asub ju üheteistkümnendal korrusel –, aga nähes, kui kohkunud olid kõik peale mu isa, hoidsin targu suu kinni. Isa aga oli vana rahu ise: „See tegelane siin kannab teaduslikku nime Blattella germanica, aga pärit on ta hoopis Babülooniast. Näib, et tegu on emase prussakaga – tagumiku küljes on tal priske munakapsel. Sealt paunast on tulemas oma kolm-nelikümmend prussakahakatist…“ Onu Aare möiratas, krahmas prussaka isa käest ära, virutas põrandale ja trampis selle otsas nii ägedalt, nagu oleks ta tõesti tahtnud selle läbi kümne korruse maasse tampida. „Kohe esmaspäeval kutsume putukatõrje kohale!“ teatas tädi Krista. Isa laiutas käsi: „Kõige enam kardavad prussakad külma, nii et võiksite tööle minnes terveks päevaks aknad lahti jätta. Ja muidugi peaksid seda
tegema ka kõik naabrid…“ Ema tegi näo, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, ja jätkas ennist poolelijäänud juttu tema ja tädi Krista ühistest klassikaaslastest, aga ega vestlus enam kuigi hoogsalt sujunud.
Koduteel tegi ema isale ebaviisakuse pärast peapesu ja pärast väikest vaidlust tõotas isa, et edaspidi ei võta ta tädi Krista juuresolekul enam ühegi looma nime suhu. Aga seda ta ei pruukinudki
teha, sest edaspidi meid sellesse majja enam ei kutsutud. Muidugi pole mu isa mingi prussakafänn – nagu ma juba ütlesin, huvitavad teda absoluutselt kõik loomad ja selles suhtes on papsil vedanud, et
ta hobi ja töö langevad kokku. Loomaaias, kus ta oma teadusetööd teeb, tervitab ta reipalt iga päev kõiki loomi nagu vanu sõpru, alates elevandist ja lõpetades sipelgatega. No võib-olla päris kõigil sipelgatel ta käppa ei suru, aga ega ta neid tähele panemata ka ei jäta.
Võiks arvata, et meie kodu lausa kubiseb igasugustest lemmikloomadest: kassid köögis, koerad koridoris ja merisead vannitoas. Aga võta näpust: meil pole ei kassi, koera ega isegi mitte merisiga või hamstriraasu – ja mitte ainult sellepärast, et meie korter asub Õismäe korrusmaja viiendal korrusel, vaid peamiselt ikka seetõttu, et mu ema ei kannata karvu: tal on nimelt karvaste loomade suhtes allergia. Kui ta oleks ka bioloog nagu isa, siis oleks tema elu küll väga raske, kuid ema tegeleb meil hoopis keeleteadusega. Isa naljatab vahel, et keeleteaduse valis ema välja seepärast, et ühegi olendi keel pole karvane. Aga tegelikult on ka ema elukutse isa meelest huvitav ja kasulikki, sest kui isa on valmis saanud järjekordse loomadest pajatava kirjutise, palub ta alati emal seda toimetada, enne kui trükki annab.
Isa teaduslikud artiklid on minu meelest üpris igavad, ladinakeelseid sõnu otsast otsani täis, nii et neid oleks paras unejutuks ette lugeda. Aga igasugused loomalood kukuvad tal väga hästi välja ja neid kirjutab ta tavaliselt puhkuse ajal.
Selleks suveks pakuti papsile eriti laheda raamatu kirjutamist – see peab jutustama koduloomadest ning mõeldud pole see raamat mitte teadlastele, vaid hoopis lastele. Kõige ägedam on see, et minust saab selle teose esimene lugeja: lubasin papsile, et vaatan kõik ta värskelt valminud jutud läbi ja ütlen, kui jutt kipub minuvanuste jaoks liiga keeruliseks minema. Suvevaheaeg algas igapidi lahedalt: lõpuks ometi sain hommikuti nii kaua magada, kui süda soovis, seejärel seisis ees väike bussisõit Nõmmele, kus me koos sõbratar Tiina ja ta kaksikutest vendade Tooma ja Tõnisega ehitasime nende koduaias endale onni. Vahel sõitsime kesklinna kinno või vaatasime hoopis meie pool kodus loomavideoid, mida isal on jalaga segada.
Ema ja isa rääkisid küll aeg-ajalt sellest, et varsti peaksid remonditegijad tulema ja siis tuleb paariks nädalaks leida koht, kus elada, kuid esialgu mingist vanatädi Õiest juttu ei olnud. Tema ei tulnud kellelegi meelde isegi siis, kui ema ühel päeval rõõmsalt õhetades teatas, et talle pakutakse võimalust kuuks ajaks Kanadasse sõita ja sealses väliseesti muuseumis oma uurimustööd jätkata. Muidugi oleksin hea meelega koos temaga Torontosse lennanud, aga ema ütles tõsiselt, et see pole mingil juhul võimalik: lapsi võetakse kaasa lõbusõidule, mitte tööreisile. „Ära muretse, Elle, sõida aga rahumeeli!“ lausus isa rõõmsalt. „Meie Katiga saame kodumajandusega suurepäraselt hakkama!“ „Isa loodab, et tood talle Kanadast mõne känguru kaasa!“ naersin mina. „Kanadas kängurud ei ela,“ muigas isa. „Sealt võib ema näiteks pesukaru kaasa tuua.“ „Ainult siis, kui ta on raseeritud!“ naeris ema. „Pesukarukarvad on kindlasti võimsad allergiatekitajad!“ Nojah, mis tal viga naerda: tema istub lennukisse ja Torontos pakutakse
talle tuba üliõpilaste ühiselamus, aga meie isaga pidime lageda taeva alla jääma – nimelt just samal ajal otsustasid remonditegijad meie juurde kolida. Kui isale-emale meenus maal elav tädi Õie, oli nende meelest mitu muret murtud: paps saab maal edukalt oma koduloomaraamatut kirjutada, laps (ehk mina) värskes õhus viibida ja sooja piima juua ning seejuures rõõmustame veel üheskoos ka elatanud sugulast, kes kindlasti tunneb külalistest puudust.
Leelo Tungal, Aleksei Turovski “Kati, Carl ja isevärki farm”
Lasteraamatu “Kati, Carl ja isevärki farm” lugu algab sellest, et loomaias töötaval Akslil palutakse kirjutada raamat koduloomadest, et tänapäeva lapsed saaksid nendega lähemalt tutvuda. Aksel otsustab seda teha maal mõnusas vaikuses, ja nii lähevadki Aksel, tema tütar Kati ja nende peretuttava väänikust poeg Carl maale tädi Õiele külla. Selgub aga, et rahust ja vaikusest on asi kaugel, sest iga päev kipub midagi põnevat juhtuma. Lisaks saavad peagi linnast tulnud külalised aru, et tädi Õie ootuspärase loomakarja asemel on tädi toimetused seotud hoopis õige isevärki farmiga. Tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ja Heiki Ernitsale saavad lugejad raamatu vältel siiski isiklikult tuttavaks koduloomade ja nende põneva (hinge)eluga. Loe edasi…
