Tunnustatud psühholoog ja õnneekspert Bruce Hood tõestab oma raamatus “Õnneteadus”, et õnne võti ei peitu ainult enese eest hoolitsemises, vaid peamiselt hoopis teistega ühenduses olemises. Ta pakub seitset lihtsat, kuid elumuutvat õppetundi, mis aitavad murda negatiivseid mõttemustreid ja taastada side asjadega, mis on tõeliselt olulised, näidates, kuidas egost loobumine võib õnnelikumaks muuta.
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Väldi isolatsiooni. Sotsiaalne surm
Nagu me esimeses peatükis mainisime, kasvavad õnnelikest lastest reeglina õnnelikud täiskasvanud. Teistepoolne aktsepteerimine on lapse õnnelikkuse seisukohast olulise tähtsusega, kuid mänguväljakud on pingelised paigad täis liitusid ja strateegiaid, mille vahel navigeerimine eeldab kõrgtasemel sotsiaalset intelligentsust. Koolieelikutest lapsed kasutavad suhetega manipuleerimiseks juba väga varasest east alates eakaaslaste kõrvale jätmist, kusjuures tüdrukud kasutavad sellist strateegiat poistest kaks korda sagedamini.
Terminiga sotsiaalne agressioon kirjeldatakse võtteid, millega põhjustatakse mittefüüsilisi kannatusi: kõrvale jätmine, kuulujuttude levitamine – sisuliselt kõik, mis teiste sotsiaalset staatust kuidagi õõnestab. Sotsiaalse agressiooni üks vorm – tegevustest/seltskonnast kõrvale jätmine – põhjustab teismeliste seas eriti suuri kannatusi ja tekitab probleeme. Sotsiaalset agressiooni käsitleva, enam kui 4800 üheksa- kuni kolmeteistkümneaastast last kaasanud uuringu tulemusel selgus, et lapsed eelistasid kõrvalejätmisele füüsilise vägivalla kogemist. Isegi täiskasvanuna tunneme isolatsioonivalu. Nelson Mandela kirjutas oma eluloos Robbeni saarel poliitvangina veedetud aega kirjeldades nii: „Miski ei saa olla dehumaniseerivam kui inimeste seltskonna puudumine,“ ja lisas, et ta teadis vange, kes eelistasid üksikvangistusele poolt tosinat piitsahoopi. Üksijäetustunne on üks halvemaid tundeid terves maailmas.
Kõrvalejätmise hirm saadab meid kogu elu ühe peamise murena. Tegemist on levinud nähtusega, ühe uuringu kohaselt tunneb suurem osa inimestest end vähemalt korra päevas eiratu või väljajäetuna, kuid sellele vaatamata ei vähene kõrvalejätmise mõju kunagi. See on nii võimas, et me reageerime automaatselt tundlikult igale vihjele selle kohta, et meid on kõrvale jäetud. Psühholoog Kip Williams avastas selle juhuslikult ühe mälestusväärse kohtumise järel, mis leidis aset Indianas, tema töökohaks olevas Purdue ülikoolilinnakus, kus ta koos oma koeraga pargis pingil istus. Ühel päeval tabas teda selga lendav taldrik. Ta pööras end ringi, nägi kahte mängivat noormeest ja lennutas selle osavalt neile tagasi, ning noormehed hakkasid seejärel taldrikut Williamsile viskama. Tal oli hea meel võimaluse üle osaleda kahe võõraga tekkinud spontaanses mängus, kuid umbes nelja minuti möödudes lõpetasid nad taldriku Williamsile viskamise. Kujutage ette, millist piinlikkust võis ta seal seistes ja lendavat taldrikut oodates tunda. Kas oodata, kuni teda taas kaasatakse, või siis lihtsalt minema hiilida? Williams koges kõrvale jätmise negatiivset emotsionaalset mõju omaenese nahal.
Olles tõrjumisele järgnenud emotsionaalse reaktsiooni üle järele mõelnud, otsustas Williams uurida, kui tundlikud me kõrvalejäetuse osas oleme. Ta lõi internetimängu nimega Cyberball, mis simuleeris tema lendava taldriku lugu: osaleja loopis virtuaalselt palli, mis liikus tema ja kahe simuleeritud mängija vahel.” Ja sarnaselt tema kogemusega pargis korraldas arvuti asjad umbes minuti möödudes nii, et pall ei läinud enam tagasi inimesest osaleja kätte, vaid liikus üksnes kahe simuleeritud mängija vahel. Kuidas reageerisid inimesed, kui arvuti nad mängust välja jättis?
On märkimisväärne, et ehkki tegemist on pelgalt arvutimänguga, on Cyberballi põhjustatud kõrvalejäetusetunne võimas. Laiapõhjaline analüüs, mis hõlmas 120 uuringut, milles on seda paradigmat kasutatud enam kui II 000 mängija puhul (metaanalüüs), näitas, et selline kunstlikult põhjustatud kõrvalejätmine avaldas väga suurt ja väga kestvat negatiivset mõju. Osalejad mainisid kõrvalejätmise järel negatiivset meeleolu, madalamat enesehinnangut ja kontrolli kaotamise tunnet, ehkki nad teadsid, et ei mängi teiste inimestega ja programm on selliseks seadistatud. Reaktsioon kõrvale jätmisele on nagu evolutsiooni käigus kinnistunud refleks.
Sotsiaalne isolatsioon, kõrvalejätmine ja tõrjumine on vaimse heaolu seisukohast vahetute ja pikaajaliste negatiivsete tagajärgedega. Williams nimetab kõrvalejätmist „sotsiaalseks surmasuudluseks“. Ta tõi järgnevalt välja kõrvalejäetusele reageerimise kolm etappi, milleks on a) refleksiivne sotsiaalne valu, mis on vahetu ja automaatne; b) arutlemine: inimene proovib asja loogiliselt näha ja olukorraga toime tulla, ning viimaks c) alistumise etapp, mis järgneb pikaajalisele kõrvalejäetusele. Isolatsiooni sattumine teeb meid õnnetuks, kuid selles peitub ka selgitus sellega seoses kogetavatele negatiivsetele emotsionaalsetele reaktsioonidele. Negatiivne karistus on see, mis motiveerib meid kõrvalejätmist vältima. Nagu füüsiline valu on ka isolatsiooniga kaasnev sotsiaalne valu hoiatus, mis sunnib muutuma. Tegelikult aktiveeruvad sotsiaalse kaotusega kaasneva valu korral samad ajupiirkonnad, mis tulevad mängu füüsilise valu tundmisel. See valu paneb tööle toimetulekumehhanismid, mis ajendavad meid taastama oma kohta meid välja heita ähvardavas sotsiaalses rühmas. Niipea kui saab selgeks, et ähvardamas on väljaheitmise oht, muutume ülierksaks ja valvsaks, otsides võimalusi teiste poolehoiu tagasivõitmiseks. Kui soosingu taastamise strateegiad alt veavad, toob see kaasa abituse, võõrandumise, depressiooni ja väärtusetusetunde. Lõppkokkuvõttes võib isolatsioon olla enneaegse surma põhjus.
Bruce Hood “Õnneteadus”
See raamat, mille aluseks on aastakümneid kestnud neuroteaduse ja arengupsühholoogia uuringud, räägib heaolu juurtest ja meie teel peituvatest takistustest. Professor Hood demonstreerib selgete ja praktiliste näpunäidetega, kuidas me kõik saame teadusavastusi kasutada oma mõtlemise ümbersuunamiseks ja elu muutmiseks.
