Tutvu raamatuga lähemalt allolevates katkendites!
Katkend Tõnu Õnnepalu tekstist „Elu mõte“
Iga kord, kui ma kummardun või põlvitan (vahel tuleb ka lausa kõhuli maha heita) pildistama mõnda lille, tuleb mulle meelde Fred Jüssi lugu „Kuidas portreteerida lille“, pärit ikka umbes samast ajast ja samast väljaandest, kust too kasepunga-lugu. Kas ma liialdan? Et iga kord ju ikka ei tule see meelde. Nojah, mitte küll sõna-sõnalt ja selgelt, aga kuidagi ikka. See tegu, lille pildistamine, on miski, millele minu jaoks on just tema andnud – jah, võib-olla tõesti lausa mõtte. Või hoopis – pühaduse? Võib ka. Jällegi, see on rituaal, see on liturgia. Ma kordan midagi, mida on tehtud enne mind, aga samas teen ma seda justkui esimest korda maailmas. Niisiis, ma kummardun, kükitan, põlvitan või viskan siruli, telefon käes (juba mõni aasta on läinud mööda, ilma et ma oleksin viitsinud kaamerat metsa või aasale kaasa tarida, oo allakäiku, oo tänapäeva viletsust!), objekt on ilusti mu ees, liigub vaid tuule taktis, kui tuult on, valguse nurga olen juba välja valinud, enamasti on parem kergelt contra, kaadreid ma lugema ei pea, sest mingit materiaalset filmi ju enam ei ole, vajuta vaid „päästikule“, mida ka õieti enam ei ole. Midagi pole, telefonis elutsev tark tarkvara saab enam-vähem aru, mida ma teha tahan, juba kuvab ta tulevase pildi, tihti tsipake kaunimagi kui elu, mu ette ekraanile… Aga ma tean, et pilti sealt ei tule. Tegelikult enamasti ei tule. Tegelikult tuleb väga harva ja päris tegelikult võiks selle jaoks ka siiski kaamerat kaasas tarida, sest see telefoni tarkvara on pisut liiga… vastutulelik. Aga asi ei ole – ma tean, ja tean seda kindlasti ainult ja ainult tänu mõnedele Fred Jüssi kirjutatud lausetele, mida ma lugesin sobivas, see tähendab õrnas eas –, asi ei ole riist- ega tarkvaras, asi ei ole isegi niivõrd valguses või isegi objektis. Asi on meis. Minus ja temas. Sest kui ma juba kükitan või põlvitan või heidan maha teda pildistama, saab temast tema. See tähendab, temast saab mina. Iga lille pildistades jutustame endast, see tähendab, kõigest, see tähendab, ikkagi endast. Ja tihti juhtub, et sellest ei tule midagi välja. Tänu Fred Jüssile ma tean, et see on normaalne. Et see peabki niimoodi olema. Kõik on õige ja korras, aga midagi ei tule välja. See ei avane. Mitte katik, mida nüüd enam polegi, mitte ehk ka minu sisemine silm, kuigi see on juba tõele lähemal. See. See, mis pole ei mina ega tema, aga on mõlemat, seega kõik. Ei avane, jääb lukku. Võib-olla igaveseks. Seda iial ei tea.
Katkend Valdur Mikita tekstist „Head teed sulle, kotkas!“
Midagi on sinus olnud teistmoodi – mingi pühalik mõõde, aukartus millegi suurema ees, ei oskagi seda täpsemalt sõnastada. Keegi pole sind lõpuni lahti muukinud. Kas sa isegi oled? Sinu elu on täis vastuolusid: sa pole kunagi tahtnud saada õpetajaks, ometi sai sinust üks suuremaid õpetajaid; sündides teispool maakera Hollandi Kuningriigis, sai sinust hoopis Eesti looduse eestkõneleja; kuigi oled elanud terve elu linnas, pole sinust keegi rohkem olnud metsas, ja nõnda edasi. Isegi kaks sinu tuntuimat mõttetera – „kõige tähtsam loodusvara on vaikus“ ja „kui tahad näha midagi uut, tuleb kõndida mööda vanu radu“ – on täis sedasama paradoksaalset elutunnetust.
Üks mõttetera meeldib mulle veel. See puudutab elu eesmärki. Oled öelnud, et sul endal ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest sa ei näe eesmärke. Sinu silmade ees on tundmatu maastik, tee suubub sellesse maastikku või läheb edasi. Sa ei näe selle maastiku üksikasju, sa ei näe, mis on mägede või orgude taga. Ainus, mida peab teadma, on suund. Ja see suund on sinus olemas, mingi sisemise heli või toonina. Seda ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.
See on pagana hästi öeldud. Paremini ei saagi. Mõni inimene on kompass. Ta ei ütle, kuhu minna või kuidas pärale jõuda. Ta näitab lihtsalt suunda. Ja kõik muu tuleb.
„Fred Jüssi ja inimesed tema ümber”
Fred Jüssist kirjutavad raamatus Tõnu Õnnepalu, Jaan Tätte, Doris Kareva, Valdur Mikita, Anu Raud, Mehis Heinsaar, Joosep Matjus ja paljud teised. Samuti on nende kaante vahele jõudnud raamatu koostaja Jaan Tootseni jutuajamine Fredi lastega – Mari, Mart ja Ivar Jüssiga.
