Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele.
Nad ei põe podagrat ei kätes ega jalgades, samuti ei esine neil katarre, ishiast, koolikuid ega kõhupuhitust, kuna kõikide nende haiguste algpõhjuseks on tihedate aurude ja kehamahlade liikumine ülespoole ja nende liigne kogunemine, mida solaarid kehaliste harjutustega osavalt väldivad. Sestap peavad nad häbiväärseks ka sülitamist, öeldes, et selle põhjuseks on kehaline passiivsus, laiskus ja õgardlus. Suurema tõenäosusega kannatavad nad põletike ja kuivade spasmide käes, mida ravitakse vannide ja korraliku toiduga. Kroonilist palavikku ravivad nad leevendavate vannide ja piimatoitudega, kergete harjutuste ja maaõhus viibimisega. Suguhaigused neid ei kimbuta, kuna nad pesevad end tihti veini ja aromaatsete õlidega, lisaks aitab higistamine eemaldada kahjulikke aure, mis mürgitavad verd ja luuüdi. Samuti ei ole neil kopsutiisikust, kuna nad väldivad liigset kehamahlade kogunemist rinda, ega astmat, mida põhjustavad rasked kehamahlad. Kõrget palavikku* ravivad nad jaheda veega ja lühiajalisi palavikke lõhnade, rasvaste puljongite ja kosutava unega, muusika ja rõõmsa meelega, kolmanda päeva palavikku ravivad solaarid aadrilaskmise ja rabarberi või millegi sarnasetoimelisega, juues lisaks lahtistava mõjuga ja happerikaste juurte tõmmiseid. Lahtistavaid ravimeid pruugitakse harva. Neljanda päeva palavikust on kerge jagu saada ehmatusega ja taimedega, mis on kas kehamahladega sarnased või siis neile vastandlikud, ja minulegi avaldati nende toimimise imelisi saladusi. Pikaajalisse palavikku suhtutakse suure tõsidusega, selle ravimisel pannakse tähele tähti ja taimi, ning pöördutakse abipalvetega Jumala poole. Viis, kaheksa ja seitse päeva kestvaid palavikke tuleb raskete kehamahlade puudumisel harva ette. Antiikajast pärit kombe kohaselt võtavad nad vanne ja kasutavad õlisid ja nad on lisaks avastanud palju saladusi, et olla puhas, terve ja rõõmsa meelega. Nendesamade ja veel teistegi abinõudega püütakse hoiduda pühast haigusest ehk epilepsiast, mille all nad sageli kannatavad.
*Campanellale omistatakse avastus, et palavik iseenesest ei ole haigus, vaid keha füsioloogiline reaktsioon haigestumise korral.
Tommaso Campanella “Päikeselinn”
„Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga. Loe edasi…
Loomingu Raamatukogu kutsub kõiki kuldsarja sõpru esitlema „Päikeselinna“ üle kogu Eestimaa. Selleks ootame lugejate pilte raamatust ja raamatuga ning videoid lemmiktsitaatidega. Materjalid palume saata: kuldsari@loominguraamatukogu.ee.
