Tutvu auhinnatud raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Papa kondiragin
Poiss ärkab kondiragina peale. See tähendab, et papa on juba virgunud ja võimleb elutoas, nii et kondid ragisevad. Ta teeb seda igal hommikul. Mõnikord saab poiss siiski kohe jaole, kui papa oma kõhnad jalad tasakesi üle voodiääre sirutab, sussidesse lükkab ja kõrvaltuppa võimlema läheb.
Papa sirutab ennast, liigutab mõnuga õlgu ja pead oma pika kaela otsas, ragistab ükshaaval näppe, teeb painutusi, käteringe ja lõpuks ka paar kükki. Vaat kükkidega ragisevadki kondid kõige toredamini! Aga kükkidega on papal ka kõige raskem, eriti esimesega neist. Ta kükitab aeglaselt, mõnikord kepilt või diivanilt tuge otsides. Ja püsti tuleb ka pikkamööda.
Siis läheb toredaks: papa riputab oma pika kere ukseauku kinnitatud torule ja laseb end veel pikemaks venida. Siis tõmbab poolteist korda lõuga. Rohkem ta ei jõua. Aga papa on sellegi üle uhke. Ta ütleb, et teised temavanused on juba hauas ja tõmbavad seal null lõuga. Papa rõhutab alati, kui sellest juttu tuleb: „NULL lõvvatõmbamist mu’ poolõtõõsõ vasta!“1 Hiljemalt lõuatõmbamise
Ajaks seisab poiss oma veduripiltidega pidžaamas uksel ja papa tõstab temagi toru külge. Poiss tõmbab kaks ja pool korda ja ripub siis edasi, tehes endale jalgadega mõnusasti hoogu.
Poiss, papa ja mamma
Alguses oli poiss koos papa ja mammaga. Nende juures oli palju toredam kui lasteaias. Mammal oli tallaga õmblusmasin ja poisile meeldis tema süles masina tallamise rütmis õmblemist pealt vaadata. Nad parandasid papsi töörõivaid ja õmblesid poisi õdedele-vendadele moekaid hilpe, sest kuigi mamma oli vana, teadis ta täpselt, mis moes on.
Mamma hakkas suurest rõõmust lausa plaksutama, kui emps, paps ja kõik poisi vanemad õed-vennad talle ja papale külla tulid. Ta oleks vist üles-allagi hüpanud nagu poiss, kui ta eriti rõõmus on, aga haiged põlved ei lubanud. Plaksutamise lõpetuseks nentis mamma alati rahulolevalt, et täna on jälle üks tema elu paremaid päevi, sest kogu kari on kohal. Seejärel hakkas ta hiiglaslikus kausis tainast segama. Mamma viitsis pannkooke teha isegi siis, kui kogu kooginäljane kari oli kohal ja neid tuli küpsetada terve mägi.
Poiss on oma pere viimane laps, kõik teised käivad juba ammu tööl ja koolis. Nii passis just tema papa ja mammaga kokku nagu moos ja pannkoogid, sest ka papa ja mamma ei käinud tööl ega koolis. Papal ja mammal oli poisist abi ka. Kui mamma pannkoogitaina sisse soodat unustas panna, tuletas poiss seda talle meelde. Ja ajalehed tõi postkastist ära alati poiss. Leivad-saiad-piimad jõudsid koju tänu sellele, et neid oli kolm: papa, mamma ja poiss. Papa kotis oli piim, mamma omas leib ja poisile jäi sai – rohkem ei jaksanud keegi neist väga kanda, aga nii oli täiesti paras. No ja mamma prillide otsimises oli poiss tõesti maailma parim.
Triinu Laan “Poiss ja papa”
Poiss ja papa on paras paar, see on selge! Väga noor ja väga vana mees saavad koos hakkama ja koguvad elurõõmu täis mälestusi. Need aitavad ka siis, kui mõni kallitest inimestest on juba teispoolsuses. Lõunaeesti hõnguga maagilist realismi täis raamat teeb puust ja punaseks, kuidas elust mõnu tunda. Lugeja saab ettevõtliku papa ja poisiga lustida nii keset koomilisi äpardusi kui ka muinasjutulisi juhtumisi. See, kes on nautinud luukere Juhani tegemisi, elab kindlasti kaasa ka poisi ja papa ettevõtmistele.
- „NULL lõuatõmmet minu poolteise vastu!“ ↩︎
