Endine riigikogu liige on töötanud ka väljaannetes Post ja Luup. Ta on olnud ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetaja ning teinud saateid Eesti Raadios ja Kuku raadios.
“Loe raamatut, muidu loeb raamat sind”
Viru Keskuse Rahva Raamatu “Mina loen…” seinale kirjutas Juku-Kalle ühe õige mõtte ja jagas raamatusoovitusi! Millised raamatud on väärt lugemist ja miks?
Hardo Aasmäe “Mõttetute riikide aabits”
Juku-Kalle Raid: “Hardo Aasmäe teab ülihästi, milline on see maakera, mis asub meie maakera sees.
Hurraa! Siia raamatusse on kokku kogutud Hardo Aasmäe (1951–2014) lood maailma riikidest. Geograafiakandidaat oli veendunud, et eranditult iga riik maailmas on omal moel mõttetu. Hardo plaanis rääkida neist kõigist, ent tema varajane surm tõmbas meie auahnele üritusele kahjuks kriipsu peale. Lood ilmusid algselt kultuurilehes KesKus ajavahemikul 2003–2014, aga vabadel ruumilistel põhjustel on siinsed variandid pikemad kui lehes. Läbi mõnusa huumoriprisma – vaid Hardole omasel viisil – on tegemist ühtaegu nii hariva, silmaringi laiendava kui ka lustliku raamatuga. ”
Head isu!
Juku-Kalle Raid,
raamatu koostaja
Indrek Hirv “Südasügis”
Juku-Kalle Raid: “Indrek Hirv – ilus, valus ja rõõmus. Nagu kevad.”
„Südasügis“ on kogu energilist armastusluulet. Enamasti kaldub armastusluule kurbusse, kadumis- ja kaotamishirmu. Ka Hirve kogus on seda, kuid see kurbus on pehme, diskreetne, metafoorne, umbes nagu looduse, sügise enese kurbus.
Boris Buracinschi “Oh see Eesti kergemeelsus”
Juku-Kalle Raid: “Boris Buracinschi raamatus kohtuvad väga lustlikus ja voolavas vormis vene kirjandus ja Eesti ilmapilt.”
Nende kaante vahelt leiate valiku Boris Buracinschi artiklitest, mis on varem ilmunud ajakirjas Vikerkaar (1995–2003), kultuurilehes KesKus (1999–2010) ja nädalalehes Eesti Ekspress (2010) ning selle kogumiku jaoks uuesti toimetatud. Toimetajad on lähtunud vene- või rumeeniakeelsetest originaalidest, niipalju kui neid on säilinud, enamasti aga oma paremast äratundmisest. Paljude KesKus’i artiklite puhul ei saagi rääkida originaalist kui sellisest: kirjutamine käis tihti nii, et autoril olid kirjas vaid mõned märksõnad ja laused ning ta dikteeris teksti tõlkijale, seda ühtlasi samal ajal luues. Teinekord oli tekst osaliselt või tervikunagi olemas, kuid tõlkimise käigus otsustas autor sellest mitte kinni pidada. Lugejale võib selles raamatus silma hakata ebajärjekindlus isiku- ja kohanimede kirjapildis: Kišinjov/Chişinău, Borja/Borea jm. Kirjapilt sõltub enamasti sellest, kas originaal on olnud vene või rumeenia keeles, kohanimede puhul aga ka ajaloost.
Sergi Plohh “Viimne impreerium. Nõukogude Liidu lõpp.”
Juku-Kalle Raid: “Sergi Plohhi tuletab meelde, mil moel lagunes impeerium, millest me lahti tahtsime saada.”
„Viimane impeerium“ keskendub Nõukogude Liidu eksisteerimise neljal viimasel kuul aset leidnud sündmustele. Raamat algab Moskvas 1991. aasta juuli lõpul toimunud USA toonase presidendi George H. W. Bushi ja Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi tippkohtumisega ning lõpeb punase riigilipu langetamisega Kremlis 1991. aasta 25. detsembril. Nende kahe sündmuse vahele mahuvad augustiputš, Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini kui poliitikute ja isiksuste võitlus võimu pärast, Ukraina ning teiste liiduvabariikide püüd iseseisvuda, konflikti puhkemine Tšetšeenias, Ukraina referendum, kolme slaavi vabariigi juhi kokkulepe Belovežje metsas Valgevenes, liiduvabariikide juhtide tippkohtumine Almatõs ning võimu üleandmine Gorbatšovilt Jeltsinile. Üksikasjalikult kirjeldatakse USA juhtkonna ettevaatlikku ja kohati väga vastuolulist käitumist, mida ajendas eeskätt hirm selle pärast, et Nõukogude Liidu tuumaarsenal võib sattuda valedesse kätesse.
Eduard Kotšergin “Trellidega ristitud”
Juku-Kalle Raid: “Eduard Kotšergini – poolakast laps kulgemas peale sõda läbi Siberi.”
Eduard Kotšergini (snd 1937) autobiograafiline romaan „Trellidega ristitud“ (2009) on lugu Poola päritolu poisist, kelle vanemad represseerib Nõukogude võim ja kes elab ühes Leningradi NKVD lastekodus, kui Wermachti väed Nõukogude Liidule kallale tungivad. Ta pääseb õnnekombel blokaadiaja näljasurmast – puust transpordilennuk viib ta üle Laadoga – ning satub kaugele Siberisse, kus veedab kogu oma varase lapsepõlve. Pärast 9. maid 1945 otsustab poiss, et sõda on läbi ja tal on tarvis koju ema juurde jõuda. Teadmata õieti, kus ta kodulinn Piiter täpselt asub, põgeneb peategelane lastekodust ja rändab ligi seitse aastat mööda raudteid, liikudes läbi kogu sõjajärgse Venemaa ning jõudes endalegi ootamatult Eestisse, kust ta pärast lastekodus ja koloonias viibimist viimaks koju saadetakse.
Gennadi Muravin “Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused Eesti raamatutega nõukogude ajal”
Juku-Kalle Raid: “Gennadi Muravin tutvustab tsensuuri ja tsensoreid ning nende vempe.”
Gennadi Muravin: “Hakkasin eesti kirjanduse tõlkimisega vene keelde tegelema 1960. aastal. Minu tõlkes on ilmunud ligi 150 Eesti kirjaniku raamatut. Paljude mu tõlgetega juhtus nende ilmumise eel ja järel kõiksugu dramaatilisi ja koomilisi sekeldusi, mis iseloomustavad Nõukogude aega ning selle kirjandus- ja kirjastamispoliitikat. Selles raamatus tulebki juttu mitmetest veidratest juhtumistest, paljudest Eesti ja Moskva kirjanikest ja ajakirjanikest, kirjastustest ja kirjastajatest, kirjanduskriitikutest, ametnikest, kommunistliku partei ja riigitegelastest.
Kirjutan ka laiemalt Nõukogude Liidu kirjastuspoliitikast, kuna kirjastamine ja kirjandus olid Nõukogude süsteemis ideoloogiliselt väga tähtsal kohal.
Toonase aja meenutamine on vanema põlvkonna kultuuritegelase jaoks kindlasti täis äratundmist. Nooremal lugejal peaks see aga aitama mõista toimunud muutuste suurust.
