Mark Ronson „Night People”
Päevik ja püha tekst – eelkõige, aga mitte ainult, souli ja hiphopi DJ ja peonohikutele. Ja ma panen nüüd sellise statementi lauda, et see raamat on üks mu elu TOP 10 raamatuid, mis võtab aukoha kamina kõrval riiulis, igaveseks. Ja saab selleks erkroosaks üllatuseks, mida külalistele kohe emotsionaalselt näkku toppida, „sa pead lugema!!!”
Enne, kui Mark Ronson kirjutas ja produtseeris hitte koos Amy Winehouse’i, Bruno Marsi, Miley ja Lady Gagaga, olin mina 2003. aastal MTV ekraani ees ja tantsisin „Ooh Wee” järgi. Tema produtseeritud träkk koos Nate Doggi ja Ghostface Killah’ga. Samamoodi tantsisin selle järgi fanaatiliselt tantsufilmi „Honey” stseeni vaadates. Ja hiljem romcomi „Hitch” ajal. 2025. aastal mängin seda lugu ise aeg-ajalt oma settides. Aga ammu enne seda, kui mina MTV ees suu lahti seda videot ja lugu vaibisin, unistades, et saaksin sellisel peol tantsida, oli Mark Ronson üks noor poiss, kes emaga UKst USAsse kolis, 80ndate NYCis üles kasvas ja 90ndatel end DJks koolitas (igal pool mujal kui koolis). Kastideviisi vinüüle oma korterist alumisele korrusele – taksosse – taksost tänavanurgale – tänavalt klubisse ja samamoodi kell 5 hommikul tagasi tassivaks DJks. Nagu raamatu nimelaiendus ütleb – kuidas olla DJ 90ndate NYCis. Lugude, biitide ja vinüülide haaval on Mark Ronson kirja pannud oma kasvuvalud ja ergud momendid (vinüüle mängivaks) djks kujunedes, maalides sõnadega nii coolilt stseene, mis viivad 90ndate nyci keldriklubidesse, vinüülipoodidesse, higistele pidudele ja mussihängidele. Võib-olla, et viimasesse kümnendisse enne mussi digimaailma, mil hiphopi skene dj’d jooksid läbi plaadifirmade kontoreid, oodates tundide viisi kuskil koridoris promovinüüle ja remixe, et neid järgmisel keldripeol rahva peal testida. See ei ole raamat „Valerie”, „Uptown Funk”, „Shallow” jne Mark Ronsonist. See on Mark Ronson, THE DJ.
Benedict Wells „Hard Land”
Imeline ja armas coming-of-age romaan. 80-ndate Missouris elava noore inimese tavalistest hetkedest ja kasvamisest. Hingasin iga väljendit ja kogemust sisse, palju noorusega suhestumist ja nii vahetult kirjutatud. Valasin pisaraid kurbusest ja ilust.
Coco Mellors „Cleopatra and Frankenstein”
Kui üks raamat on tundelt ja mõtetelt hallikassinine, siis see on see. Coco Mellors kirjutab hinge kiht kihi haaval lõikavalt. Haavab ja avab. Nii saab lugeda Londonist pärit noore maalikunstniku Cleo eneseotsingutest New Yorkis, enese unarusse jätmisest endast mitte- ja olenevatel põhjustel. Tema abielust reklaamimaailmas tegutseva Frankiga, kelle kihtides on suure ja värvilise loovuse kõrval ka muud. Päris pikalt endaga kaasa võttev romaan, mis hoiab kurvameelsuses kinni, ja siis on jälle lootustandev. Vaimne tervis, armastus, suhted – iseenda ja teistega.
Coco Mellors „Blue Sisters”
Pariisi, Londonit, New Yorki. Poksi ja modellinduse nüansse, sõltuvushäireid ja vaikselt avanevat teineteise tuge. Emotsionaalne õdede dünaamika läbi eluetappide.
Charlotte McConaghy „Wild Dark Shore”
Ma kaifin looduskargeid stseene. Tsivilisatsiooniväliseid olustikke. Karme tingimusi. Üksildust. Eraldatust. Halli vihmast tuulist rõsket ja mugavusest väga kaugel olevat fooni, mille sees saab õppida tundma inimeseks olemise madalaid ja kõrgeid olekuid.
Neid kõiki elemente pakub see romaan Antarktikas pingviinide ja hüljestega väikest saart jagavast perekonnast, kes on veetmas viimaseid nädalaid oma kodus, saare ainsate inimestena. Hoolitsemas maailma seemnevarude eest ja võideldes aja ja kliimamuutustega, mis iga päevaga saart – ja katastroofide korral maal elu jätkumiseks vajalikke seemneid – uputavad. Väga ilus, valus ja karge lugu. Lugedes soovisin üha enam, et oleks võimalik seda kohta külastada. Reaalselt mitte, aga raamatut lugedes oled täiesti kohal. Ja seejärel saab tutvuda päriselt eksisteerivate paikadega, millest autor inspiratsiooni leidis.
Holly Brickley „Deep Cuts”
Romaan üleni muusikast – muusika kirjutamisest, muusika loomisest. Peegeldab ühe naise elu muusikule lähedalseisva isikuna. Ja tema piina. Kirjutamise protsessist lugeda oli magusvalus – kirjeldab hästi seda vaeva, eneseväljendamisel tekkivaid kahtlusi, julguse otsimist ja enda „out there” panemist. Formaadilt justkui autor kirjutaks enda mõtteid mitte-kritiseerivasse päevikusse, filtrita. Vahetu, haavatav, aus ja suhestuv, realistlik, argine. Nii inspireeriv, pani mind mõjuvalt erinevaid emotsioone tundma ja mõtlema.
Emily Henry „Great Big Beautiful Life”
Soe ja ilus väikese-koha-idülliromaan kirjutamisest, kuulsustest, intriigidest, armumistest ühelt minu lemmiku stiiliga kaasaja „romcom” autorilt. Romcom on üks žanre, mis saab palju kulmukortsutamist ja pealiskaudsuse silte. Ma ei lase sellest end heidutada, naudin väga mulle sobivas stiilis kirjutatut žanri raamatuid. Eriti Emily Henrylt, kelle debüütromaan „Beach Read” mind aastaid tagasi paelus ja siiani mõjub, seetõttu olen tema kõiki järgmisi romaane ka isuga lugenud. Nii kandis ka see romaan mind suvel klišeena rannaliival lesides, lugemise vahele merd ja õõtsuvaid mände vaadates ja nii teleporteerudes sinna väikesesse kogukonda, kus kuulsuse, kirjutamise ja peredünaamikate ja muidugi armumise ümber keerlev ja ajastuid läbiv lugu lahti rullub.
Hanna Kangro „Klaaslagi”
Hanna Kangro on oma romaanis „Klaaslagi” avanud Eesti naiste elusid läbi erinevate ajastute. Nende sisemonolooge, raskeid valikuid, veel raskemaid lähisuhteid. Kõiki naisi ja nende elusid aastast 1937 kuni 2007 ühendab minu jaoks üks joon. See on visadus – läbi kohutavate olukordade trööstitult pinnaselt ikkagi oma julgus leida ja eluga edasi minna. Igat naist ümbritsevate inimeste teod ärritasid, nende jõhkrad käitumisviisid tekitasid minus ahastust ja viha. Ma arvan, et põhjusega, sest raamatusse kirja pandu on liiga paljude inimeste reaalsus, ja mõne juhtumiga paraku suhestusin. Samuti on autor nii delikaatselt ja nüansirohkelt avanud naiste ihasid, kirjutanud lahti tabusid, andnud neile leebelt loa olla. Romaanis oli üks karakter, kes sai mulle nii armsaks. Tahaksin teda kallistada, temaga sooja jooki juua ja tema jutustusi kuulata. Tema kirjutisi lugeda. See on Ilme, romaanis 1930ndatel Tallinnas toimetav kirjanik. Väga paeluvalt oligi maalitud kujutluspilt ka tolle aja Tallinna kirjandusskeenest, sotsiaalsetest hierarhiatest. Ja väike Ilme selle skeene keskel, ennast kirjanikuna avastamas ja selles kultuurikihis endale kohta otsimas. Ilme oli olemuselt nii vahetu, üdini siiras ja tohutult empaatiline. Nagu selline heleroosa õieke, tudiseb jubeda tormituule keerises, aga kunagi ei murdu. Õrn aga sitke, ja pakub vaatlejale puhast rõõmu. Vaatamata terviseraskustele ja lähisuhete keerukustele ning alatult naeruvääristavale suhtumisele teiste inimeste poolt, oli Ilme selles kurjas maailmas igavesti andestav ja heatahlik. Tsiteerides üht lõiku Ilme „õietaolise” olemuse kirjeldamiseks: „Teatud nüansside mõistmisel oli Ilme üsna algaja. Ühed neist olid sarkasm ja iroonia. Vaatamata kõigile raamatutele, mida ta oli lugenud, jäi see inimese väljenduspool talle mõistetamatuks.”
Urmas Vadi „Kuu teine pool”
Ma ei ole nõukaaja inimene, veetsin selles perioodis vaid oma elu 3 esimest aastat ja mäletan, kuidas ema lõikas toidutalonge välja ja nendega oli lahe mängida. Ok, vist häguselt meie kodu Nõmmel ka, kuidas me puuküttega kodus vannituba polnud, aga hea muss alati mängis… aga see võib ka meenuda tänu meie pere VHS videosalvestitele. Igatahes – Urmas Vadi on kirjutanud nii kauni ja naljaka ja tõsise romaani. Lahedate ent täiesti tavaliste juhtumitega loo perest, kes elab oma elu nõukaajast taasiseseisvunud Eesti Vabariigini koos hetkel trendikate 90ndate ja kogu kupatuseni, mis järgnes. Lapsepõlvest, vaimsest ja füüsilisest tervisest, peresuhetest, hirmudest, kommunikatsiooniraskustest ja lahku-kokku kasvamistest, nooruse trikkidest, elu ootamatustest. Kogu jutu seob minu jaoks kokku autori lahe, pretensioonitu ja isegi et muretu „küll laabub” stiil. Raamat, kus on kirjas meie oma eesti inimese raske-aga-ilus-aga-kurb-aga-universaalne-ja-naljakas-suur-elu. Üks väike asi seostub mul selle raamatuga igavesti – suvel pesin kämpingu köögis nõusid ja mu kõrval pliidil toimetas Urmas Vadi oma lastele pannkooke tehes. Mõned minutid seal nii askeldades katkes mu eneseregulatsioon ja pöördusin ta poole: „Tere, ma pean teile lihtsalt ütlema, et olen liiga kaua kogunud hoogu, et teie romaani lugeda, ja nüüd te olete siin ja ma võtan seda märgina, hakkan lugema”. Ta naeris sõbralikult ja ütles midagi, et võib heameelega märk olla, see oli väga muhe kohtumine.
Ethan Hawke „Särav pimedusekiir”
„Assa, kus paneb!” käis mul kordi mõttest läbi, seda suure hooga jooksvat romaani lugedes. Ethan Hawke on vist natuke Bukowskit kanaldanud, aga jällegi – tegelikult ei ole vaja võrrelda, eks.. Igal juhul sobis see raamat mulle täiega, sest kaifin toorust ja kiirust ja raputust lugudes. Romaan annab võimaluse sissepiilumiseks valdkonda, mida muidu näeme laval-ekraanil-meedias. Loo keskmes on näitleja, kelle abielu on mõranemas ja kes valmistub filminäitlejana Broadway teatrirolliks. Protsessi jooksul ennast hävitades (julgen tunnistada, et see on minu jaoks alati paeluv teema), ja põletades ja õppima tundes.
Liisi Voolaid tegeleb kultuurivaldkonna avalike suhete ja muusika kureerimisega äsja asutatud agentuuris Pleilist (koos Marie Vaiglaga).
Foto Liisist autor: Getter Raiend
