Kui pea kümme aastat tagasi, 2008. aastal Tallinnas kunagises Patarei vanglas esitletud Edward Lucase raamat „Uus külm sõda“ mõjus pealkirja poolest lausa skandaalselt, siis Reutersi kunagise korrespondendi Peter Conradi äsja ilmunud raamatu alapealkiri „Kuidas maailm astus uude külma sõtta?“ mõjub pigem tõdevalt – nii põhjalikult on maailm vahepeal muutunud. See pole aga vaadeldava raamatu põhiteema. Põhiteemaks on korduvalt esitatud küsimus: „Kes kaotas Venemaa?“ Tegemist on miljonit dollarit väärt vastusega, milleks on välja pakutud pikk nimekiri, alates pikkadest vahemaadest Venemaal, mis ei võimalda tarkusel levida ning lõpetades lääne rahajõmmide ihnusega Venemaale mitte rohkem raha anda. Peter Conradi on andnud küsimusele raamatu kokkuvõttes ühesõnalise vastuse: võib vaid öelda, et muu maailma kaela kõiki Venemaa probleeme ei aeta. Autor üritab meeleheitlikult erapooletu olla, vaadelda iga küsimust mitmest vaatevinklist. Vahel tuleb tal see paremini välja, vahel mitte.
Kõige venelikuma vastuse samale küsimusele on vähemalt minu jaoks andnud kadunud Boriss Nemtsov. Minu 50. sünnipäeval sai peetud improviseeritud paneeldiskussioon, mida vedas Edward Lucas ning kus osalesid mu enda kõrval ka Carl Bildt ning Boriss Nemtsov. Paneelile esitatud küsimus oli sama, mis raamatus. Pakuti välja igasuguseid seletusi, kuid kõige originaalsem oli kogu selle küsimuse võlu ja valu ise läbi elanud Boriss Nemtsovi oma. Tema sõnul olid nad järgmisel hommikul pärast 1991. aasta putši mahasurumist kuningad – nõukogude struktuurid eesotsas julgeolekuorganitega olid puruks pekstud, hirmunud ning pea kaotanud. Nad olid ka ise valmis, et nendega nüüd lõpp tehakse, ning vastupanuvõime kaotanud, mida kujukalt demonstreeris Raudse Feliksi kuju mahavõtmine Moskvas. Sel hetkel poleks mingi probleem olnud kas või Lenin mausoleumist ära viia. Tundus, et nii see jääbki ning Jeltsin hakkas võidupidu pidama. Pidu peeti nagu ikka vene põhjalikkusega, nii et Jeltsin kahe nädala jooksul selget päeva ei näinud. Kui kahe nädala pärast taas kaineks saadi ning silmalaud lahti sikutati, oli kõik totaalselt muutunud. Omaaegsed struktuurid, eriti julgeoleku omad, olid ümber rivistunud ning uued kohad sisse võtnud. Nimed võisid olla uued, aga sisu jäi vanaks. Ning uutelt kohtadelt oli neid oluliselt raskem lahti kangutada. Lõpuks löödi käega, et mis nad ikka teha saavad, ning kõik läkski nii, nagu ikka Vene ajaloos, et „tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati“. Teised esinejad lisasid Nemtsovile seaduslikkuse ehk “rule of law” puudumise ning lääne sinisilmsuse ehk tõdemuse unustamise, et Venemaast normaalse riigi tegemiseks tuleks kõigepealt Vene impeeriumil laguneda lasta.
Kuulajatele oli kõige lähedasem siiski Nemtsovi seletus, kuigi selle takkajärele tarkusega pole suuremat pihta hakata. Nemtsovi enda kurb saatus näitab täie selgusega, kui halvasti Venemaal läinud on. Kõige selle juures on meelde jäänud Nemtsovi vannutus kuulajatele: ärge kandke Venemaad maha – vene rahvas on üle elanud Napoleoni, üle elanud Hitleri, küll elab ka kolmanda väikest kasvu mehikese. Selle tõdemusega võiks ka lõpetada, lisades ainult, et kuigi päris kõigele ma alla ei kirjutaks, on Peter Conradi raamat igati loetavalt kirjutatud ning võimaldab lääne mõttemaailma pilgu heita.
Peter Conradi “Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm uude külma sõtta astus”
„Vähestel inimestel peale aastaid Moskvas töötanud briti ajakirjaniku Peter Conradi on paremad eeldused selgitada, mis läks Venemaal pärast Nõukogude Liidu langemist nii valesti, et sellest ei saanudki normaalset demokraatlikku riiki. Ja see küsimus on meile siin Eestis eriti oluline.“ Priit Hõbemägi, ajakirjanik
„Selge, mõtlemapanev ja murettekitav. Kõik, kes soovivad mõista Vladimir Putini tõusu ja vene natsionalismi uut esilekerkimist, peaksid lugema seda Peter Conradi põhjalikule uurimistööle põhinevat muljetavaldavat raamatut.“ Victor Sebestyen, „The Making of the Modern World“ autor
