Armastatud eesti näitleja, dramaturg ja lavastaja Laura Võigemast on kultuurimaastiku nõtke hunt kriimsilm. Võigemast on vallutanud publiku südameid nii eriilmeliste osatäitmiste, põnevate teatrilavastuste loomise kui ka kaunite sõnadega. Möödunud suvel toimunud suurejoonelise tantsupeo juures kõlasid Laura kaunid mõtted ning sõnaseadmised nii vahetekstidena kui ka mitmes tantse saatnud lauludes. "See oli täiesti hingemattev kogemus vaadata tantsupidu ja näha inimesed tantsivad millegi järgi, millel on sinu sõnad," tunnistas ta. (Allikas: ERR Eeter)
Kuivõrd on Laura puht erialaselt tihedalt seotud kirjasõnaga, on näitlejanna ka vabal ajal raamatugurmaan. Blogipostituses toome välja Laura Võigemasti lugemissoovitused, mis on talle viimasel ajal eriliselt hinge läinud.
Iida Turpeinen „Surelikud“
Kui selle pikalt riiulil soojendatud raamatu viimaks kätte võtsin, ei oleks oodanudki, et ta rullub lahti nagu põnevik läbi kolme sajandi. Seletamatult naha alla pugev lugu inimlikust uhkusest, ülbusest, katsetest ajada kaamelit läbi nõelasilma, maadeavastusest, loodusteadusest ja muidugi Stelleri meriõhvast. Ja kõike seda Piret Pääsukese lummavas tõlkes.
Riste Sofie Käär „Aps“
Põhjusega sooja tähelepanulambi alla sattunud luulekogu, mis tulistab andekaid sõna- ja mõttevalanguid niisugusel tärinal, et kogemata kombel jäin kahe toa vahele lõksu, kui raamatu lugemiseks teed keetma läksin. Selleks ajaks, kui lummast hetkeks vabanesin, oli vesi juba jahtunud ja pool raamatut läbi.
Alissa Kiinvald „Kodud“
Üks eriline lasteraamat, mis kõneleb kodudest õige mitme nurga alt ja teeb seda just niisugusel moel, et lugedes avaneb lapsel võimalikke piiluauke väga erinevate küsimuste juurde, mille kohta vanemalt või lähedaselt täpsemalt uurida, mida arutada ja avastada. Väga soe soovitus lapsevanematele.
Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“
Mõistusevastane žanritango, mis tekitab lugedes tunde, nagu vestleksid autoriga isiklikult, vaieldes, nõustudes, üksteisest üle rääkides. Pole imestada, kui raamatu fookuses on geniaalsus, loovus ja hullumeelsus. Mängeldes puistab ta noppeid memuaaridest, tõsielulisi juhtumeid, fragmente neuroteadusest ja segab seda kõike ilukirjandusliku silmapettega. Igal juhul väga eriline ja kaasahaarav teos.
Urmas Vadi „Ballettmeister”
Kuuldavasti tasub kevadise kärbse kombel käsi õnnest kokku hõõruda, sest see rahvatantsu-spioonipõnevik on peagi uudistrükis taas lettidele ilmumas. Kindlasti üks andekamaid ideid eesti kirjanduse ajaloos ja vähe sellest – ühtviisi nii koomiliselt kui ka haaravalt kirja pandud.
