René Tendermann soovitab suvevaheajaks häid raamatuid lastele, noortele ja lastemeelsetele lugemiseks.
Åsa Lind “Liivahunt ja imeline maailm”
Kus lõpeb aeg ja miks on sellest alailma puudus? Kuhu värvid pimedas kaovad? Mida tuleks peale hakata rumalate rattavarastega? Zakarina ja tema parim sõber Liivahunt arutlevad kõikvõimalike oluliste küsimuste üle. Loe edasi…
René soovitab: “Esimesena soovitan lastekirjanduse pärlit – selleks on Åsa Lindi “Liivahundi” lugude kolmas raamat. Väikese Zakarina vanematel pole oma tööde ja tegemiste kõrval lapse jaoks palju aega. Kord rannas jalutades tutvub tüdruk Liivahundiga, kes väidab, et teab vastuseid kõigile maailma küsimustele. Liivahundist saab Zakarinale parim sõber, kellega aega veeta ja kellelt nõu küsida.
Soovitan seda raamatut lugeda nii lastel kui ka nende mõnikord liiga hõivatud vanematel. Neile hõivatutele koputab Liivahunt südamele – millal oli aega lapsega tõeliselt rääkida, tema mõtteid kuulata? Väga hästi sobib raamatut ka koos lugeda – ehk mõnele küsimusele saab Liivahundi asemel vastata ema-isa.
Et kõik küsimused kenasti vastuse saaksid, oleks hea lugemist alustada esimesest raamatust “Liivahundi lood” ja siis võtta ette “Veel lugusid Liivahundist”.”
Jana Maasik “Hospelleri amulett 1. Kõrvetav puudutus” ja “Hospelleri amulett 2. Üksik skelett”
Millalgi 20. sajandi alguses ühes Eesti või Liivimaa Hopspelleri nimelises mõisas hakkab kolmele mõisa ümber mängivale lapsele, mõisnikupere võsudele Pipale ja Egonile ning aednikupoiss Mattisele tunduma, et mõisa esinema tulnud tsirkusetrupiga ei ole kõik päris korras. Kui siis pärast komejantide lahkumist avastataksegi, et maja on kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks tehtud, otsustavad lapsed kuritöö paljastada. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud. Loe edasi…
René soovitab: “Kahjuks ei ilmu tõeliselt häid lasteraamatuid tihti, neid, mida lapsed lausa neelavad, nii et ei saa pilkugi raamatust välja, ilmub eriti harva. Jana Maasiku raamatud on suurepärane näide sellest, millised peavad olema seiklusjutud. Sarja esimene osa pälvis eelmisel aastal parima laste- ja noorteraamatute auhinna Lapsepõlv.
Selle aasta alguses ilmus sarja teine osa “Üksik skelett”, mis on veel põnevam.”
Mika Keränen “Soome pitsa”
Supilinna kooli söökla akna alla on keegi teinud ilma loata tänavakunstiteose, mis kujutab Soome lipuga pitsat. Põnevuslugu läheb lahti siis, kui Olav katsub näpuga pilti, et kas värv on kuiv. Kui kohale saabub koolidirektor, on värviste näppudega Olav sama hästi kui süüdi ning temast saab sodija kogu koolipere silmis. Ega Rampsul jäägi muud üle, kui lahendada järjekordne juhtum ja uurida välja, kes oli see salapärane pitsameister. Loe edasi…
René soovitab: “Supilinna salaseltsi seikluste uus raamat on ilmunud ja üllatus-üllatus – see on juba kümnes! Keräneni lugusid võib alati soovitada, kuigi siin on kuritegu varasematest ehk natuke “lahjem” ja põhirõhk sõprade omavahelistel suhetel – usaldusel ja leppimisel. Keräneni raamatute puhul ei saa mainimata jätta illustraatorit – Marja-Liisa Plats on taas teinud suurepärased pildid.”
Hugh Lofting “Doktor Dolittle”
Ükskord ennemuiste, palju-palju aastaid tagasi elas arst, kelle nimi oli John Dolittle. Doktor elas väikeses Puddleby-on-the-Marchi nimelises linnakeses ja armastas nii väga loomi, et tema maja oli neid täis. Tema kõige suuremad lemmikud olid Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Kuna nii palju loomi hirmutasid inimestest patsiendid eemale, otsustas hea doktor hakata hoopis loomaarstiks. Loe edasi…
René soovitab: “Tore, et lõpuks ilmub ka maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvate “Dokor Dolittle’i” lugude kordustrükk. Lapsepõlves olid loomade keelt mõistvast arstist pajatavad raamatud mu lemmikuid. Igasugu elukaid ravival doktoril tuleb haiguste kõrval lahendada ka mitmeid saladusi ja peab rinda pistma paljude “pahadega” siin ja sealpool merd. Ülimalt positiivne raamat sobib lugemiseks keskmisele koolieale.”
Christopher Paolini “Kahvel, nõid ja lohemadu”
Tere tulemast tagasi Alagaësia maailma! Sellest, kui Eragon lahkus Alagaësiast, et otsida sobilikku kodu, kus õpetada välja uus Loheratsanike põlvkond, on möödunud aasta. Nüüd maadleb ta lõputu töökuhjaga: ehitab tohutut lohekindlust, muretseb varude pärast, valvab lohemune ning tegeleb sõjakate urgalite ja kõrkide haldjatega. Siis aga viivad Eldunarí’de näidatud nägemus, ootamatud külalised ja üks põnev urgalite legend ta mõtted sootuks mujale ning võimaldavad näha asju teise nurga alt. Loe edasi…
René soovitab: “Juba 15 aastat on möödunud ajast, kui imelapse esikromaan “Eragon” maailmas laineid lõi. Kõvasti laineid lõi see suurepärane fantaasiaraamat ka Eestis ja “Pärandi” sarja neli raamatut on juba saanud lastekirjanduse klassikaks. Uue sarja esimene raamat “Kahvel, nõid ja lohemadu” koosneb kolmest loost, iga üks neist fantastikat nautiva inimese jaoks tõeline maiuspala.”
Krystal Sutherland “Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri”
Esther Solari vanaisast peale on kõik tüdruku pereliikmed määratud elama mõne suure hirmu meelevallas. Estheri isa on agorafoob ja on kuus aastat maja keldris püsinud, Estheri kaksikvend ei suuda viibida pimedas ning nende ema kardab meeletult ebaõnne. Solaride hirmud on nad alla neelanud ja nende hirmude kätte nad ühel päeval ka surevad. Loe edasi…
René soovitab: “Häid noorteraamatuid ilmub kahjuks veel vähem kui häid lasteraamatuid. Krystal Sutherlandi pika pealkirjaga romaan jutustab kahest autsaiderist – Estherist ja Jonah’st, kes võtavad igal pühapäeval ette ühe hirmu Esther Solari hirmude pikast nimekirjast. Heas noorteraamatus on alati nalja ja lusti kõrval paar tõsisemat teemat, sh vaimsed häired, millest need hirmud on alguse saanudki, kuid ei võta endale peaosa, samuti ei hakka autor moraali lugema.
Krystal Sutherlandilt on eesti keeles ilmunud veel “Meie keemilised südamed”.”
Germano Zullo, Albertine “Mu kullake”
Ema tervitab maailma saabunud pisikest poega ja teda hellalt ringi keerutades hakkab ta lapsele jutustama nende elu lugu. Iga leheküljega kasvab poiss suuremaks ja ema muutub väiksemaks, kuni täiskasvanuks sirgunud poeg hoiab kätel hoopis ema.
Germano Zullo nappides sõnades ja Albertine’i habrastes melanhoolsetes joonistustes sünnib elutants – teekond sünnist surmani – ja igikestev tingimusteta armastuse lugu. Loe edasi…
René soovitab: “Viimasena raamat, mis on lihtsalt nii armas, et peab soovitama. Lugeda siin palju pole, igal leheküljel üks reake, aga Bologna Ragazzi auhinna pälvinud “Mu kullake” on tõeline kunstiteos, parim kingitus, mille ema saab teha oma lapsele ja laps oma emale.”
Loe ka teisi René Tendermanni lugemissoovitusi!
