Meie suurim viga
Prõpjati linn Ukrainas on ainulaadne. See on ülima meeleheite paik.
Pealtnäha tundub see meeldiv oma tänavate, hotellide, keskväljaku, haigla, karussellidega parkide, postkontori ja rongijaamaga. Seal on mitu kooli ja basseini, kohvikud ja baarid, jõeäärne restoran, poed, kaubahallid ja juuksurisalongid, teater ja kino, tantsusaal, jõusaalid ja jalgpallistaadion, kus saab harrastada ka kergejõustikku. Seal on kõik mugavused, mida me inimestena oleme suutnud välja mõelda, et elu oleks mugav ja mõnus – kõik meie enda loodud elupaiga elemendid.
Linna kultuuri- ja ärikeskust ümbritsevad kortermajad. Tornmaju on sada kuuskümmend, kõik läbimõeldud teedevõrgustiku suhtes kindla nurga all ehitatud. Igal korteril on rõdu, igal tornmajal oma pesumaja. Kõige kõrgemal tornil on peaaegu kakskümmend korrust ning kõigi katusel on tohutu metallist sirp ja vasar, linna loojate sümbol.
Prõpjat ehitati Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal 1970ndate tihedal ehitusperioodil. See projekteeriti täiuslikuks koduks peaaegu 50 000 inimesele, tolleaegne utoopia, mõeldud idabloki parimate noorte inseneride ja teadlaste perekondadele. Amatöörfilmilõik 1980ndatest näitab neid naeratavatena omavahel suhtlemas ja laiadel puiesteedel lapsevankreid lükates jalutamas, balletitundides käimas, täismõõdus basseinis ujumas ja paadiga jõel aerutamas.
Ometi ei ela praegu Prõpjatis mitte kedagi. Seinad murenevad, aknad on katki, sillused kukuvad kokku. Pean neis pimedates tühjades majades ringi kõndides ettevaatlik olema. Juuksurisalongides tolmurullide ja peeglitükkide keskel vedelevad ümberkukkunud toolid. Supermarketi laest ripuvad fluorestsentslampide torud. Linnavalitsuse hoone parkettpõrandad on üles kistud ja laiale marmortrepile laiali loobitud. Klassiruumides on põrandad täis vihikuid, lehtedel ilus sinise tindiga kirillitsas kiri. Korterites on diivanipadjad põrandale visatud. Voodid on pehkinud. Peaaegu kõik on liikumatu – pausil. Kui miski tuule käes liigub, ehmatab see mind.
Igast järgmisest uksest sisse astudes muutub inimtühjus aina rõhuvamaks. Nende puudumine on kõige vahetum tõde. Olen käinud ka teistes linnades, kus enam ei elata – Pompei, Angkor ja Machu Picchu –, aga siin sunnib koha normaalsus märkama selle hülgamise ebanormaalsust. Linna struktuurid ja lisad on nii tuttavad, et on selge: nende hülgamise põhjuseks ei saa olla aeg. Prõpjat on sügava meeleheite paik, sest kogu siin olev – alates teadetetahvlitest, mida enam ei vaadata, mahajäetud lükatitest füüsikaklassis ja katkisest klaverist kohvikus – on justkui mälestusmärk inimkonna võimele ilma jääda kõigest, mida ta vajab ja kalliks peab. Meie, inimesed, oleme Maal ainsana piisavalt võimsad, et luua maailmu ja seejärel need hävitada.
1986. aasta 26. aprillil plahvatas siinsamas lähedal asuvas Vladimir Iljitš Lenini nimelises tuumaelektrijaamas – me kõik teame seda Tšornobõlina – neljanda energiaploki reaktor. Plahvatus toimus inimlike vigade ja konstruktsiooni iseärasuste tõttu. Tšornobõli reaktorite konstruktsioon oli puudulik. Töötajad seda ei teadnud, pealegi olid nad oma töös hooletud. Tšornobõl plahvatas vigade tõttu – kõige inimlikum põhjus.
Tugevate tuultega kandus üle Euroopa nelisada korda rohkem radioaktiivset ainet, kui oli Hiroshima ja Nagasaki tummapommides kokku. See sadas taevast vihmapiiskade ja lumehelvestega, sattus paljude riikide pinnasesse ja veekogudesse. Viimaks jõudis see ka toiduahelasse. Selle katastroofi põhjustatud enneaegsete surmade koguarv pole täpselt teada, hinnanguliselt on see sadu tuhandeid. Paljud on nimetanud Tšornobõlit ajaloo kõige kulukamaks keskkonnakatastroofiks.
Kahjuks ei ole see tõsi. Kõikjal maailmas on terve viimase sajandi jooksul vaevumärgatavalt ja igapäevaselt toimunud veel midagi. Seegi on halva planeerimise ja inimlike vigade tulemus. See pole üks õnnetus, vaid hoolimise ja mõistmise puudumine, mis kahjustab ja mõjutab kõike, mida me teeme. See ei sündinud ühest plahvatusest. See algas vargsi, enne kui keegi arugi sai, mitmetahuliste ülemaailmsete keerukate põhjuste tagajärjena. Seda langust ei saa mõõta ühe instrumendiga. Et selle toimumist kinnitada, on olnud vaja sadu uuringuid kogu maailmas. Tagajärjed on tunduvalt tõsisemad kui pinnase- ja veereostus mõnes õnnetus riigis – see võib lõpuks viia kõige meile vajaliku ja tuttava destabiliseerumise ja kokkuvarisemiseni.
See on meie aja tõeline tragöödia – planeedi elurikkuse ehk bioloogilise mitmekesisuse aina kiirem kahanemine. Et elu meie planeedil saaks jõudsalt areneda, peab olema tohutu bioloogiline mitmekesisus. Ainult siis, kui miljardid erinevad üksikorganismid saavad võtta igast nende teele juhtuvast ressursist ja võimalusest parima ning miljonid liigid elavad nii, et aitavad üksteisel ellu jääda, saab meie planeet tõhusalt funktsioneerida. Mida suurem on bioloogiline mitmekesisus, seda kindlam on elu Maal, kaasa arvatud meil. Ometi põhjustab see, kuidas meie, inimesed, Maal praegu elame, bioloogilise mitmekesisuse kahanemist.
Me kõik oleme seda põhjustanud, aga pean mainima, et mitte oma süül. Alles viimastel aastakümnetel oleme hakanud aru saama, et oleme sündinud inimeste maailma, mis on algusest peale olnud jätkusuutmatu. Nüüd teame seda ja peame otsuseid tegema. Võime jätkata rõõmsalt endisel moel, kasvatada lapsi, tegelda ausa tööga tänapäeva ühiskonnas, mille oleme loonud, otsustades samal ajal eirata ukse ees ootavat katastroofi. Või muutume.
Valik ei ole sugugi lihtne. On ju inimlik klammerduda selle külge, mis on tuttav, ja eirata või karta seda, millest me midagi ei tea. Igal hommikul nägid Prõpjati inimesed kodus kardinaid eest tõmmates hiiglaslikku tuumaelektrijaama, mis ühel päeval nende elu hävitas. Suur osa elanikest töötas seal. Ülejäänud sõltusid neist, kes seal töötasid. Paljud võinuks aru saada, kui ohtlik on sellele nii lähedal elada, aga ma ei usu, et keegi oleks otsustanud reaktorid välja lülitada. Tšornobõl oli andnud neile hinnalise tarbekauba – mugava elu.
Me kõik oleme nüüd Prõpjati elanikud. Elame mugavat elu iseenda põhjustatud katastroofi ootuses. Selle katastroofi põhjustavad needsamad asjad, mis võimaldavad meile mugava elu, ja on täiesti loomulik samal moel jätkata, kuni tekib veenev põhjus seda enam mitte teha ning kui on väga hea alternatiivne plaan. Sellepärast ma selle raamatu kirjutasingi.
Looduskeskkond hääbub. Tõendid on kõikjal. See on juhtunud minu eluea jooksul. Olen seda oma silmaga näinud. See viib meie hävinguni.
Ometi on veel aega reaktor välja lülitada. Hea alternatiiv on olemas.
See raamat on lugu sellest, kuidas me tegime oma kõige suurema vea ja kuidas me saame seda parandada, kui kohe tegutsema hakkame.
David Attenborough “Üks elu, üks planeet”
Ma olen 94-aastane. Mul on olnud erakordne elu. Alles nüüd saan tõeliselt aru, kui erakordne. Noore mehena tundus mulle, et rändan metsikus looduses ja kogen selle puutumatust, aga see kõik oli illusioon. Praegune tragöödia on saatnud meid väga pikka aega ja igapäevaelus me vaevu märkame seda – meie planeedi metsiku looduse ja selle liigirohkuse kadumist. Loe edasi…
